Vilep

2011-09-20T00:02:00.000+03:00

Lõhe inimliku igatsuse ja maailma julma vaikimise vahel

Ott Kilusk, kirjanduskriitik

Paistab, et „Saatuse mängude” kirjutamisel huvitas kirjanikku peaasjalikult võimalikkuse ja tegelikkuse vahekord, kõikvõimas paratamatus ja indiviidi tegelik osa oma saatuse määramisel. Lõhe inimliku igatsuse ja maailma julma vaikimise vahel, nagu Vilep seda ise tabavalt nimetab.
On juba kord nõnda, et suur ja määramatu võimalikkus peidab eneses igal hetkel lõputut arvu võimalusi, mille vahel tegelikkus kui alatasa murduv sirgjoon käänakuid tehes üleskirjutatud ajalooks märgistub. Kurb paratamatus seisneb selles, et see joon ei hargne kunagi kaheks, valib alati ühe paljudest võimalikest suundadest, välistades nõndaviisi lõputul hulgal teisi võimalusi. Kuna nood teised võimalused kunagi ei realiseeru, ei saa me ka kunagi teada, kuidas oleks võinud minna, kui tujukas joon oleks jooksnud teisiti.
Kes neid jooni tõmbab, seda ei tea keegi. „Saatuse mängudes” on selleks aga kaabulotuga, üle keskmise head huumorimeelt omav vanamehenäss, kes suitsetab „Winstonit” ning tekib ja kaob just nii, nagu ise arvab. Just tema, kes arvatavasti arusaadavuse huvides kannabki nime Saatus, laseb peategelasel Jan Raagil, keskeakriisis vaevleval IT spetsialistil, reisida võimalikkuse piiritus väljas vastavalt tolle enda soovidele. Kuid kuna võimalikkuse väli on inimmõistusele hoomamatu substants, ei lähe miski nii, nagu heitliku iseloomuga ning otsustustes pealiskaudne peategelane soovib.
Peategelane Jan Raag ärkab öö ja hommiku piiril oma kodus arvutilaua taga. Sellele järgneb ootamatu üleminek – lühike tüli ja tema naise bussi alla jäämine varahommikuses linnas. Too traagiline sündmus vallandabki irreaalse sündmusteahela, milles nii mõndagi naljakat, õudset, ilusat ja räiget sünnib. Vilepi lemmiktööriistad: allegooria ja grotesk käivituvad täisvõimsuses ja ladus tekst, mis raamatut kuidagi käest panna ei lase, veab lugejat kohtadesse, kuhu ta viisaka inimesena muidu iialgi ei satuks.
Värvikate tegelaste galerii, kelle kirjeldamisel taltsutamatu Vilep taaskord sulge tagasi ei hoia, on peensusteni välja kirjutatud. Järjestikku ja ettehoiatamata ilmuvad lugejate ette lõbusad parmud, ajudeta musklimehed, variserlikud töökaaslased ja mis kõige tähtsam: kõikvõimalikud naised, keda Jan Raag oma elus võinuks kohata, kui tegelikkus võimalikkuse vahel oleks vongelnud teisiti. Slaavi päritolu nümfomaan, leplik blondiin ja unistus, kes osutub litsiks, on vaid mõned näited keda lugeja neil lehekülgedel kohata võib.

Ott Kilusk, kirjanduskriitik

Saatuse mängud

2011-05-07T13:42:00.001+03:00

Ilmumise aeg: 6. mai 2011
ISBN: 978-9949-9032-1-4
Kujundab ja küljendab Heiki Vilep
Toimetavad: Enor Niinemets, Piret Bristol, Evelyn Pukspuu
Trükitööd: AS Greif
Kaas: kõva
Formaat: A-5
Lk-de arv: 190

Mees viskab naise, kes tuleb purjuspäi tagurpidi aluspükstega ja rinnahoidjata koju, uksest välja. Naine jääb koduukse ees bussi alla ja sureb kohapeal. Mees joob end unustuseni purju ja kirjutab meeltesegaduses saatusele kirja, paludes aega tagasi pöörata, et saaks oma viga parandada. Saatus võtabki sõnal sabast, kuid pöörab hoopis mujale. Ta solgutab meest läbi võimalike elustsenaariumite, näidates, millesse too oleks võinud sattuda, kui tal poleks seda naist olnud. Saatus annab mehele korduvalt võimaluse tehtut heastada, kuid mees ei saa sellega hakkama, kuna on piiratud enda ehitatud kaitsemüüriga, kus võimendub tema ülemäärane ego ja alalhoiuinstinkt, mis omakorda takistavad andeks andmast, rääkimata leppimisest maailma muutlikkusega ja igaühe isikliku vabaduse tunnetamisega. Peategelane teeb läbi peadpööritava karussellisõidu erinevate elude vahel kuni kooseluni Unistusega, kes kohati samastub tema naisega. Liiklus saamise ja tahtmise vahel ning vestlused vanamehe kuju võtnud Saatusega toimuvad kollases liinibussis, mis on ühtlasi liftiks ajas.
Kõik selle raamatu tegelased eksisteerivad reaalselt, vaid nimed ja elukohad on muudetud.

Vilepi uue romaani "Saatuse mängud" esitlus

Teisipäev kell 18:00 Tartu Kirjanduse Maja Krüptis

Sõna võtavad toimetajad Enor Niinemägi ja Piret Bristol. Vaba mikrofon. Esinevad ansamblid BLUE DEJA VU (Chicago bluus) ja KRÜPT (Tartu pillimeeste improviseeritud koosseisud). Avatud puhvet. Raamat jumala odavalt saadaval. Autogramm tasuta.

ПРОПАВШЕЕ РОЖДЕСТВО

2010-11-16T20:16:00.001+02:00

Detsembri alguses 2010!

Сказка

Перевод с эстонского – Елены и Бориса Балясных
Художник – Рууду Рэммэлгас
Типография – OÜ Greif
Верстка – Маргус Нымм
ISBN: 978-9985-9754-8-0
© Хейки Вилеп
www.vilep.com

Цена: 30.- (1,9 €)

adisain@adisain.ee
Тел. 53488180

Lemberaamat

2010-11-11T18:32:00.003+02:00

A-Disain OÜ andis välja Noorte Autorite Koondise "Lemberaamatu".

Tutvustuseks:
Kelmika ühisteosega "Väike pornoraamat" müügitabelites trooninud autorite kollektiiv Tartu NAK teeb uue raamatuga kummarduse luulekunsti ürgsele tõukejõule, armastusele. "Lemberaamat" on õrn, kirglik ja siiras luuleraamat, mis ei jäta külmaks kedagi, kes on kordki elus armastanud. "Lemberaamatus" helistavad lugeja hingekeeli erinevad NAKi liikmed alates Contrast, Jaan Pehkist ja Wimbergist kuni Hasso Krulli, Kauksi Ülle ja Andra Teedeni.

Luuletuste autorid Vahur Afanasjev, Contra, HuupI, Aapo Ilves, Kauksi Ülle, Mihkel Kera, Jüri Kolk, Hasso Krull, Leo Luks, Veiko Märka, Jaan Pehk, Kadri Pettai, Jan Rahman, Olavi Ruitlane, Priit Salumaa, Andra Teede, Kristina Viin ja Wimberg.

Illustratsioonide autorid HuupI, Marja- Liisa Plats ja Kristina Viin
Küljendanud ja kujundanud Andres Rõhu
Toimetaja Andra Teede
Tegevtoimetaja Priit Salumaa, kirjastaja A-Disain OÜ

Esitlused toimuvad:
Tallinnas - 17. novembril kl. 20:00 von Krahlis
Võrus - 19. novembril kl. 20:00 kultuurimajas Kannel
Tartus - 8. detsembril kl 20:00 Genialistide klubis

Kõik oodatud!

PS! Raamatut saab osta ka otse kirjastajalt: adisain@adisain.ee või tel. 53488180.

III üleriigiline luulefestival "Kuuloomine"

2010-10-12T21:53:00.004+03:00

9.10.10 - 10.10.10 toimus III üleriigiline luulefestival "Kuuloomine" Ave vita!s - Ave Alavainu juures Kärdlas. Oma luulet lugesid-laulsid Aino Kalda kübarast loosiga võetud kellaaegadel:

Hannes Varblane, Berk Vaher, Olavi Ruitlane, Merca, Kivisildnik, Lauri Saatpalu, Eeva Park, Contra, Elo Viiding, Heiki Vilep, Aapo ...Ilves, Vahur Afanasjev, Piret Bristol, Ivar Sild, Jaan Pehk, Juku-Kalle Raid, Jürgen Rooste, Karl-Martin Sinijärv, Ave Alavainu, Jaanus Kõrv, Avo Tamme

Liisu ja hullumaja puhvet

2010-09-24T00:16:00.001+03:00

Raamat on nüüd lõpuks trükikojast väljas ja ilmselt järgmisel nädalal ka poodides-raamatukogudes. Loodan, et Liisu-juttude fännid on mõneks ajaks rahul.
Pille Tammela pildid said minu meelest täitsa vahvad ja raamat ise mõnus ja positiivne. Jõudsin lastehommikutel ja mujal esinedes küllalt palju "eluskatseid" teha, veendumaks, et asi ikka sihtgrupile täiega kohale läheb. Kuidagi soe tunne on selliseid raamatuid valmis saades. Hoopis teistmoodi, kui näiteks romaani puhul. Suured ei ütle käsikirja lugedes tihtipeale tõtt. Või siis püüavad isegi ülearu öelda, ise sisust mitte aru saades. Lapsed aga naeravad pea kuklas või siis haigutavad. Kohe on näha, kus oled nihu pannud ja kus mitte.

Kes tahab raamatut saada enne, kui ta ükskord poodidesse jõuab, kirjutage: vilep@vilep.com

Üks liikuv kõrts kuluks Emajõele ära

2010-08-27T22:52:00.003+03:00

Nupuke Linnalehele...

Olen Tartus sündinud ja kasvanud. Juba poisikesena sai Emajões kupsus käidud ja kasuisa mootorpaadiga ringi sõidetud. Ja need laevasõidud!
Ainult soojad mälestused. Eks ka need jalutuskäigud plikadega, kui peopesad higistasid ja punastamine veel välja tuli. Paar korda olen jõekaldal isegi töinanud, jälgides, kuidas kaldapajud vette vagusid joonistavad, ja saanud lohutust sellest, et koos veega möödub ka kõik ülejäänu, kaasa arvatud valu.
Muidugi meenuvad ka kärarikkad üritused, üle jõe luuletuste lugemine, tantsimine kaarsillal ja purjuspäi kunagisest Kaunase restoranist välja koperdamine. Karjusin siis Kaarsilla poole täiest kõrist laulda, et ei saa mitte vaiki olla.
Siiski jäävad sügavale mällu pigem öine linnatulede peegeldus vees ja mõtlikud jalutuskäigud kaldaid ääristavatel alleedel.
Midagi peale tünnisõitude ja lodja võiks ikkagi veel olla. Kuigi ma pole enam nii elu täis kui vanasti, tunnen, et üks korralik kõrts liikuval laeval koos svingibändi ja hea šampusega kuluks Emajõele ära. Saaks suvel kuuvalgel pargipingil istuda, mööduvat tuledes laeva jälgida ja nentida: “Näe, Tartus elu keeb!” Kunagi ju Santa Maria oli.
Ja Annelinna lõpus võiks veel üks sild olla.
Selliseid vee ääres istumise kohti tahaks rohkem näha. Vee voolamise vaatamine on nii rahustav tegevus, et ma paneks kõik stressijad sinna ritta istuma. Las rüüpavad teed ja tunnetavad, kuidas aeg koos jõega voolab. Luuletajatest ma ei räägigi. Hannes Varblasega sattusime kord pontoonsilla alla istuma ja juba sündis pikk luuletus sellest, kuidas sild sellepärast kärarikast siblimist seljast maha ei raputa, et kõhualuse jõe mõtisklusi mitte häirida.
Ema, jõgi, Tartu...

Liisu ja hullumaja puhvet

2010-08-19T00:53:00.009+03:00

Alludes laste võimsale järeleandmatule survele, kirjutasin Liisu-juttudele järje: "Liisu ja hullumaja puhvet". Raamat ähvardab ilmuda septembri alguses ja koosneb neljast jutust.

Andmed:

Ilmumise aeg: september, 2010
ISBN: 978-9985-9754-5-9
Illustratsioonid: Pille Tammela
Kujundus: Heiki Vilep
Küljendus: Margus Nõmm
Lk-de arv: 56
Formaat: A-5

Katkend raamatust:

KUI EMME VANNITOA UKSE AVAS, EI SAANUD TA ALGUSES MIDAGI ARU.
„MIS SEE SIIS NÜÜD VEEL ON?“ VAHTIS TA SEGASEL PILGUL VANNITÄIT AJALEHEPABERIT JA SIIS ÕHETAVAID LAPSI.
„SEE ON RAHA, EMME!“ TEATAS LIISU.
„PALJU RAHA!“ LISAS MADLI.
„TULE PROOVI KA, EMME!“ TÜDRUKUD TULID VANNIST VÄLJA JA TÕUKASID EMMET VANNI POOLE.
„HULLUKS OLETE LÄINUD VÕI?“ AJAS EMME VASTU. „TÄITSA HULLUD!“
„SA VÄHEMALT PROOVI!“ AJASID LAPSED PEALE JA EMME ANDIS LÕPUKS ALLA. TA RONIS VANNI JA ISTUS MÕNDA AEGA NIISAMA. LUGES PABERITELT NUMBREID JA MUIGAS. SIIS AGA TULI TALLE KORRAGA IMELIK LÄIGE SILMADESSE JA TA VISKAS KAHE PEOGA RAHA ÕHKU. PABERID SADASID TALLE PÄHE JA EMME VISKAS UUESTI.
LÕPUKS LASI TA ENNAST PIKALI RAHA SISSE, NII ET VANNIST PAISTSID AINULT PÕLVED. EMME TEGI KÄTEGA LIIGUTUSI, NAGU OLEKS TA TAGURPIDI UJUNUD. KUI TA UUESTI PINNALE TÕUSIS, OLI TAL ÜTLEMATA RAHULOLEV NÄGU PEAS.
„SEE EI OLEGI NII PAHA MÕTE!“ ÜTLES TA NAERATADES JA PESI RAHAGA NÄGU.
„TÄITSA RIKAS TUNNE ON!“
„KAS ME PEAME NÜÜD KÕIK AHJU TOPPIMA?“ KÜSIS LIISU.
EMME MÕTLES NATUKE AEGA JA ÜTLES:
„TEATE, LAS TA OLLA PEALEGI, KÜLL MA ISE KORISTAN SIIN ÄRA. TEIE VÕITE NÜÜD ÕUE MÄNGIMA MINNA, MUIDU LÄHETE KOPITAMA SIIN TOAS!“
LAPSED TÕMBASID ÕUERIIDED SELGA JA LÄKSIDKI VÄLJA.
MÕNE AJA PÄRAST KUULSID NAD VANNITOA AVATUD AKNAST ISSI JA EMME NAERU.
„HUVITAV, MIKS NAD RÄÄGIVAD, ET RAHA TOOB AINULT MURET JA ET RAHA POLE TÄHTIS?“ VAATAS LIISU MADLILE OTSA. MADLI KEHITAS ÕLGU JA KUI TA VEEL NATUKE ISSI NAERU KUULAS, HAKKAS TA ISE KA NAERMA. ON JU NII, ET NAER ON NAKKAV NAGU NOHUGI? LÕPUKS NAERSID LIISU JA MADLI KÕVA HÄÄLEGA ISSI JA EMME NAERU KAASA.
„RAHA ON MEIL NÜÜD NAGU PUTRU!“ OLI MADLI PÄEVATÖÖGA RAHUL.
„IGATAHES,“ OLI LIISU NÕUS.

„TEAD, MIS!“ TÕSTIS LIISU NÄPU ÜLES. „MUL TULI MÕTE!“
„NOH?“ KÜSIS MADLI.
„PANGAONUD VÕIKS PANKADE ETTE KA SUURED RAHAKASTID PANNA,“ SELETAS LIISU. „SIIS SAAKSID INIMESED SEAL SEES HÜPATA!“
„JUBE ÕIGE MÕTE!“ ARVAS MADLI. „SEE ON VÄGA HEA MÕTE! KOHE, KUI TUJU PAHA JA RAHA VÄHE ON, LÄHED JA HÜPPAD!“
ÕHTUL SÕITIS ISSI AUTOGA POODI JA TÕI SUURE SEFIIRITORDI. LIHTSALT NIISAMA, ILMA PÕHJUSETA. MILJONID OLID KENASTI AHJU TOPITUD JA PÕLEMA PANDUD. TUBA OLI MÕNUSALT SOE JA TORT LAUSA SULAS SUUS.

50 juttu ja luuletust väikestele sõpradele

2010-06-20T11:24:00.003+03:00

Juubelikogumik tuli neljapäeval, 17. juunil trükikojast välja. Greifi poolt taas üks korralik töö. Peaks vist kuidagi reklaami tegema? Ei oskagi, kust alustada. Suvel on lapsed laiali, esitlus tuleks teha vist alles sügisel...
Igatahes on ta nüüd olemas:

Heiki Vilep. 50 juttu ja luuletust väikestele sõpradele. Juubelikogumik.
Sisaldab autori loomingu paremikku - 25 juttu ja 25 luuletust aastatest 2001 - 2010.

Ilmumise aeg: 17. juuni 2010
ISBN: 978-9985-9754-3-5
Lk-de arv: 240
Formaat: A-5
Illustratsioonid: Ott Vallik, Kait Kübar, Ruudu Remmelgas, Kristina Viin, Priit Ots, Marja-Liisa Plats
Kujundus: Heiki Vilep
Küljendus: Margus Nõmm

Tellimine: vilep@vilep.com või tel. 53488180 (autor)
A-Disain müügijuht: Priit Kald - tel. 53443265, e-mail: priit.kald@adisain.ee

"HIRM" vene keeles

2010-06-08T09:12:00.003+03:00

Juunis läheb trükki venekeelne "Hirm". Tõlkisid Jelena Baljasnaja ja Boris Baljasnõi. Isiklikult pean nende tandemit üheks paremaks Eestis. Ja see vene keele rikas sõnavara... Lugesin tõlget ja raamat tundus hoopis kellegi teise kirjutatud olevat. Igatahes tuleb ta nüüd välja ja näis, kuidas venekeelne lugeja ta vastu võtab. Eestikeelse puhul oli niivõrd seinast seina arvamusi, et lõpuks võttis juba muigele.

Näiteks arvustas Muld:

"Sellest jutust ei saanud Muld eriti mõmmigi aru, paistis olevat küll hästi kirjutatud, aga eks Ahtol lähe sellised keerulised tegelaste nimed alatasa sassi, nagu Eric, Harry, Ernie, Nataly, Thor ja kogu see muu ila. Asi selles, et tegelikult on Vilep maal kasvanud inimene, elujõuline Lõuna-Eesti malts ja sellisele põllule ei sobi pederastikutsungid a la Kiki, Pepe ja Memee..."

Samas kirjutas lugeja Ivo B.:

"Tere ja suured tänud meeldiva elamuse eest, mille osaliseks sain, kui võtsin kätte romaani "HIRM". Olin meeldivalt üllatunud, et ei suutnud oma kuus tundi kestnud (pideva reisimise pärast juba muidu üksluiseks muutunud) reisi ajal - põhjanaabrite juurest koju Eestisse raamatut korrakski kinni panna. Kuni viimse leheni oli tõeliselt huvitav ja kaasahaarav. Tänud veelkord! Jään ootama uut romaani."

Kaarel Kressa, Eesti Päevaleht:

"Vilep püüab korraga haarata suuremat sületäit, kui kanda jõuab, tõmmates lahknevad otsad lõpuks nii järsult ja tihedalt kokku, et see umbsõlm lugeja nõutuks võtab..."

Samas jälle Silver Sära Ulmekirjanduse BAASist:

"Mulle tundub, et Vilep on enda seatud latist üle saanud, lugu suhteliselt vaimukas ja lobe. Samas on esitusviis groteskne, mänguline ja kergelt jabur..."

Keegi noor kõiki-materdaja kirjutab oma blogis:

"...Mina taolist sisevõitlust läbi elanud pole, seega ei mõista. Tuhande ja ühe öö muinasjutud on samasugune puder. Ainult et ilusam. Moosiga keskel. Siin tegutsevad võõrkeelsete nimedega inimesed linnades A, B, C, X ja Y. Keeravad kokku kogelmogelit ajast ja ruumist, kirjandusest ja žanritest..."

Samas jälle lugeja Margit P. Pärnust:

"Olen siiralt tänulik, et minu koduraamatukogu ilustab (pole just parim ütelus) romaan "Hirm". Teadsin sind enne kui luuletajat, kelle kogumik "Alatedadvuse alla" ehtis jupimat aega mu öökappi ja nyyd hõivas koha ka "Hirm" ;) ... Reinkarnatsioon toimib... Oehh, sõnad saavad otsa! Soovitan kõigil lugeda ja... suured tänud autorile juba selle eest, et ta olemas on..."

Võta siis näpust - olla või mitte olla? Tegelikult usaldan kõige enam lugejate ja autoriteetide arvamust. Noored maailmaparandajatest kriitikud on ju mõnusalt teravad ja tore on lugeda nende rabelemist elukogemuse puudumise varjamisel õõnsate loosungite taha... Siirad, südamest öeldud sõnad peale raamatu läbilugemist on siiski kõige kaalukamad.
Näiteks Piret Bristoli omad, kes on üks mulle teadaolevalt suurima lugemusega inimesi minu tutvuskonnas. Tema ütles raamatu esitlusel peale Hannes Varblase kõnet literaatide kadedusest, kaigaste kodaratesse loopimisest ja klannide moodustumisest lihtsalt:

"Heiki raamat on täiesti isemoodi ja minu jaoks suur üllatus, sest ma ei ole midagi sellist tema sulest enne lugenud. Ma ei ole midagi sarnast isegi üheltki eesti kirjanikult lugenud.
Mida ma selle raamatu puhul imetlen, on see kirjutamise ladusus. Eesti romaani lugedes on tihtipeale tõesti tunne, et ta ei tohi olla põnev, ladusalt kirjutatud ja ühe hingetõmbega läbiloetav. Lugesin just äsja intervjuud Simenoniga, kes ütles, et tänapäeva romaan tema meelest peaks olema läbiloetav ühe hingetõmbega. „Hirm“ on seda kindlasti, sest ma ise lugesin ta kusagil kahe ja poole tunniga läbi - ei suutnud lihtsalt käest panna. Temas on sellist lahedust, kergust ja lõbusust, mida ka tavaliselt eesti romaanis ei ole. Kui eesti kirjanik kirjutab oma esimese romaani, siis on väga raske sealt leida lahedust, kergust ja lihtsalt kirjutamislõbu, mida ma lausa Heiki puhul kadestan, sõna otseses mõttes."

Näis, kuidas suhtub "Hirmu" venekeelne lugeja... Tõlkija Boris Baljasnõi arvab igatahes nii:

"Что общего между безработным, начавшим писать свои и переводить чужие книги, и ученым, за каждым шагом которого следят спецслужбы? А между деятельностью наркокурьера и курьера, который перевозит сверхсекретную информацию? А с учетом того, что одни из них живут в начале ХХI-го века, а другие в ХХIV-ом? Наверное, их объединяет то, что каждый из героев попадает в сложную, на первый взгляд безвыходную, ситуацию и все же принимается искать выход. И находит?
Чтобы ответить на этот вопрос, нужно прочитать новый роман известного эстонского писателя Хейки Вилепа «Страх».
В динамично развивающемся сюжете романа каждый может найти то, что ему по душе: здесь слежки и погони, взрывы, выстрелы и измены, путешествия во времени и говорящие животные, откровенные сцены и взаимоотношения отцов и детей.
Пожалуй, эту талантливо написанную книгу смело можно назвать одним из самых ярких явлений эстонской литературы текущего года."

Tartu raamat

2010-05-07T10:39:00.005+03:00

Suvel hakkab ilmuma uus ilukirjanduslik sari "Tartu raamat". Avalöök Piret Bristolilt verivärske romaaniga, mille taustsüsteemiks 90-ndate alguse Tartu. Sel aastal tuleb ka mul endal uus romaan välja ja ilmselt siis samuti sarjas "Tartu raamat". Kuigi pole veel midagi lõplikult kindel, tahaksin, et "Tartu raamat" kujuneks täismõõdus romaanide sarjaks ja autoriteks oleks Kirjanike Liidu Tartu osakonna liikmed, ehk siis Lõuna-Eesti kirjanikud. Kuulu järgi pidi ka Ruitlasel midagi uut käsil olema...
Ilmumistihedust ei saa täielikult ette planeerida, nagu ei saa planeerida inspiratsiooni :) Küll aga loodan, et "Tartu raamat" saab olema loetud ja nõutud kirjanduseks mitte ainult Tartu inimeste raamaturiiulitel.

25 juttu ja 25 luuletust ühes raamatus

2010-04-21T11:25:00.016+03:00

Kokku teeb see juubelikogumiku "Heiki Vilep 50". Mitte et ma lastekirjandusega hüvasti jätaksin, ei. Panen lihtsalt juubeli puhul ühtede kaante vahele raamatud, mis poelettidelt ammu kadunud ja mida mul füüsilisel kujul endalgi enam ei ole.
Uue elu saavad:
1. Kapiukse kollid
2. Kapiukse kollid jälle platsis
3. Puuksutav Joosep ja ülejäänud pere
4. Vett pritsiv kivi
5. Lugu sellest kuidas Liisu sõjas sanitariks käis
6. Liisu liivaaugus
7. Liisu leiutab küünlapuhuja
8. Liisu hakkab tuletõrjujaks
9. Liisu, Madli ja Timma hakkavad kuulsateks kirjanikeks
10. Lendav õunapuu
11. Metallkroonine
12. Vaikuse hääled
13. Jani seiklused Varjudemaal
14. Roosa printsess
15. Kurjajuurikas
16. Kitupunn
17. Une-Mati, Madli ja lambad
18. Sukk ja saabas
19. Taskuvaras Tarmo ja kotipoiss Kostja
20. Nael Niilo ja tema suur unistus
21. Kommionu Albert
22. Head inimesed
23. Kadunud jõulud
24. Nõiutud linn
25. Topis
Lisaks veel 25 enda arust parimat lasteluuletust.
Jõudumööda lisan võimalikult palju originaalillustratsioone algsetelt autoritelt:
Ott Vallik, Marja-Liisa Plats, Priit Ots, Ruudu Remmelgas, Kristina Viin, Kait Kübar.
Sõber ütles, et loll oled - keegi ei osta enam eraldi raamatuid, hakkavad kogumikku ostma... Mul kama, sest ega mul enam midagi eriti ripakil ei olegi :)

Tellimiseks pöörduda:

Romaani HIRM sisust lühidalt

2010-03-24T13:36:00.002+02:00

Mõnede sõprade ja lugejate soovile vastu tulles seletan raamatu sisu lühidalt lahti:

Nooremas keskeas mees Eric avastab ühel hommikul, et tal pole naist, autot, töökohta, raha ega suitsu. Tagatipuks elab ta esimesest suuremast linnast mõnekümne kilomeetri kaugusel metsa sees. Teda haarab hirm tuleviku ees. Eksistentsialistlikke mõtteid mõlgutades püüab ta olukorrast välja rabelda romaani kirjutama hakates. Oma teosesse fantaseerib ta iseenda mitmel erineval moel, mitme erineva isiksusena. Vahe reaalsusega on selles, et oma tegelasi ja nende hirme suudab ta erinevalt omaenda reaalsusest kontrollida. Vähemalt esialgu.
Raamatu tegevustiku hargnedes muutub kontroll tegelaste üle üha enam küsitavaks ja lõpuks muutuvad tegelased sedavõrd reaalseteks, et materialiseeruvad Ericu ellu. Tekib küsimus, kas fantaasia on reaalsem kui fantaseerija?
Romaani lõpus arenevad tegelikkuse ja väljamõeldise suhted veelgi kaugemale, nii et senist lugu raamistanud peategelase Ericu reaalsus muundub väljamõeldiseks. Seda ilmselt tükkis romaani pärisautori Heiki Vilepi endaga.
Raamatu kirjutamise käigus leiab peategelane endale nii töö kui elu mõtte. Hirmude põhjused on leitud, pahupidi pööratud, puust ette tehtud ja punaseks värvitud. Raamatu tegelased võivad kaduda. Nende hävitamisega autor romaani lõpupoole ka peaasjalikult tegeleb.
Lugeja mõtlemapanemiseks on nii mõnedki otsad lahtiseks jäetud. Täielikult mõistab romaani sõnumit ehk ainult see, kes analoogse sisevõitluse ise läbi teinud. Ja selliseid inimesi peaks praeguses Eestis olema massiliselt.

Intervjuu romaanist HIRM raadio KUKU saates “Publikumärk”

2010-02-27T20:03:00.000+02:00

KUULA...

Piret Bristol romaani "Hirm" kohta

2010-02-07T20:42:00.002+02:00

Esitlusel Tartus, 04.02.2010 ütles Piret Bristol oma kõnes:

Heiki raamat langes samasse Lõuna-Eesti romaanide lainesse, mis on hästi võimsalt tulnud Ruitlase „Naisest“ alates - Ruitlase „Naine“, Merca „Mees“ ja Heiki oma on nüüd kolmas.
Need on sellised hästi omapärased raamatud. Heiki raamat ei sarnane ei Ruitlase ega Merca omaga, ta on täiesti isemoodi ja minu jaoks suur üllatus, sest ma ei ole midagi sellist tema sulest enne lugenud. Ma ei ole midagi sarnast isegi üheltki eesti kirjanikult lugenud. Võrdleksin seda selliste ameerika superkangelaste lugudega, nagu näiteks Batmani lood, lood Ämblikmehest ja muudest säärastest tegelastest.
Juba esimesest leheküljest alates hakkab hargnema raamatus põnev lugu mehest, kes on keerulises situatsioonis. See situatsioon viib ta selleni, et ta hakkab kirjutama raamatut. Tema raamat on selle raamatu sees. Tegelikult on siin raamatus mitu raamatut. Üks on raamatu peategelasest, teist kirjutab peategelane. Tihtipeale juhtub, et kui ühes raamatus on kaks raamatut, siis üks hakkab teisele alla jääma või tavaliselt see raamat, mida pannakse peategelane kirjutama, on märgatavalt lahjem peategelase enda loost. Selle raamatu puhul on täiesti nauditav see, et mõlemad lood on võrdväärselt huvitavad, kusjuures nad pisut parodeerivad kriminaalromaani. Ühesõnaga – žanr, mida Eestis ei ole tegelikult hästi kirjutatud. Ma olen ise suur kriminaalromaanide lugeja, olen lugenud neid sadu ja sadu.
Seda raamatut ma ulmeks ei peaks. Samamoodi võib öelda ulme ka „Pöidlaküüdi reisijuhi“ kohta, mis tegelikult ei ole ulme. Ta on midagi muud ja ma ei oska seda määratleda.
Mida ma selle raamatu puhul imetlen, on see kirjutamise ladusus. Eesti romaani lugedes on tihtipeale tõesti tunne, et ta ei tohi olla põnev, ladusalt kirjutatud ja ühe hingetõmbega läbiloetav. Lugesin just äsja intervjuud Simenoniga, kes ütles, et tänapäeva romaan tema meelest peaks olema läbiloetav ühe hingetõmbega. „Hirm“ on seda kindlasti, sest ma ise lugesin ta kusagil kahe ja poole tunniga läbi - ei suutnud lihtsalt käest panna. Temas on sellist lahedust, kergust ja lõbusust, mida ka tavaliselt eesti romaanis ei ole. Kui eesti kirjanik kirjutab oma esimese romaani, siis on väga raske sealt leida lahedust, kergust ja lihtsalt kirjutamislõbu, mida ma lausa Heiki puhul kadestan, sõna otseses mõttes. Raamat algab meeletult hoogsalt, teda on raske kõrvale jätta umbes samamoodi, et kui sa juba hakkad vaatama Batmani filmi, siis sa pead kõik osad ära vaatama. Sul tekib lihtsalt sõltuvus.

Romaani HIRM esitlus

2010-02-03T11:53:00.003+02:00

Romaan HIRM poelettidel!

2010-01-26T22:17:00.003+02:00

Raamat on nüüd müügil. Esitluste aegasid panen alles paika. Igatahes olen väga ärevil ja ootan esimesi vastukajasid. Esimene romaan siiski ja esimene proosateos täiskasvanutele... Oleksin väga tänulik, kui keegi midagi arvaks - kas siin või kirjutaks mulle vilep@vilep.com. Ette tänades!

Romaan HIRM

2010-01-04T19:51:00.021+02:00

Kultuurkapital pani käe alla! Jess!

Ilmumise aeg: Veebruar 2010
Lk-de arv: 264
ISBN: 978-9949-9032-0-7
Formaat: A-5
Kujundus: Heiki Vilep
Trükkinud: AS Greif

Arvasin küll, et kui lastekirjanik täiskasvanutele romaani kirjutab, kukuvad pooled komisjoni liikmed tooli pealt maha. Igatahes on mul nüüd jalad kergelt maast lahti. Seda enam, et kõik, kes käsikirja lugenud, on liigagi positiivse hinnangu andnud. Teeb ettevaatlikuks. Sest seal, kus on juubeldajaid, on alati ka kõri kallale kippujaid. Räägitakse, et raamat ise olla puhtalt ilukirjandus ja kunst, mitte pasaga ülevalamine, liputamine, nikkumine või ebahuvitav elulugu. Näis, kuidas laiem lugeja vastu võtab. Üks meeldivamaid külgi vastukajades on see, et romaan ei meenutavat koheselt mitte ühtegi autorit, kellega parralleele tõmmata. Ja omapära on ju alati kirjaniku taotluseks olnud.

Kirjanduskriitik Ott Kilusk kirjutas sissejuhatuseks:

See varitseb meid kõiki

Hetk, äratundmine, võpatus. Hämaruses ligihiiliv viiv, mille jooksul asjade pealispind, see turvaline kattevari pudeneb koost, sulab nagu oktoobrikuine lumi sooja vihma käes. Viigitud ülikondade ja siledate kleitide alt ilmuvad nähtavale veri ja soolikad. Ligihiiliv surm oma anatoomilises üksikasjalikkuses. Surm, mille puhul elundite bioloogiline talitlus lõpeb, pärasool jookseb ohates tühjaks ja kopsud plahvatavad veristeks kämpudeks. Ümbritsevad esemed saavad täpsed kontuurid, sosistavad oma tähendusi ja keelduvad edaspidi olemast tuimad rekvisiidid. Nipsasjad riiulitel.
Kõikvõimalikud eetikakategooriad ja maotud viisakusavaldused känguvad, et anda ruumi peadtõstvatele kompleksidele ja hirmudele.
Me tunneme seda armastuse lõppedes, kisendavas üksinduses, elu ürgargipäevastes ringkäikudes.
Kõõmane pea langeb jõuetult käte vahele. Ma elan, liigun nagu käimapandud masin, aga miks? Kellele on seda vaja? On see mingi halb nali? Kõik on ju lõppkokkuvõttes tuhandeid kordi läbi tehtud ja läbi valutatud. Kõigest, mida kunagi nimetasime rõõmuks, jääb irooniline irvitus, valugrimass. Kes selle läbi elanud, ei näe enam kunagi maailma endisena. Ees seisab tee. Uus tee.
Võta ja keera see kõik enese kasuks. Tee midagi suurt ja hullumeelset - kirjuta raamat, ehita metsa erootiline kuju või laamenda kusagil kõrtsis. Naudi seda, et sa tekitad hämmingut ja lase metafüüsilistel ühikutel voolata oma pangaarvele. Mis sellest, et seda kõike pole päriselt olemas, et see kõik on illusioon. Kui sa suudad enesele otsida tegevuse, millele pole ühest seletust, siis oled sa puudutanud igaviku ust...

Ott Kilusk, kirjanduskriitik

Olavi Ruitlane kirjutab tagakaanele nii:

See raamat on diagnoos. Ma kardan, et kui Heikile poleks jumala poolt antud annet luua seda kõike kujundlikult, oleks me tublidel kaitsepolitseinikel tegemist fruktiga, kes oleks oma inimlikkuse juures ohtlikum ja läbinägelikum kui Polistshuk ja Pae tänava pommimees kokku.
Kuradile ulme - just täpselt niimoodi inimese aju funktsioneeribki, nagu siin kirjas. Nagu kõik "esmane", mis inimeksistentsiks oluline, on siin reas ka kõik ülejäänu ja abstraktne, mis inimesel "esmast" taluda avitab. Kohati esitab kujutelm end tõepoolest reaalsemalt kui fakt.
Lugege vend Vilepit, pimedad! Valgus ei olegi nii hirmus!

Piret Bristol kirjutab tagakaanele nii:

Naine, töö, raha, auto - mida hakkab peale mees, kes ühel päeval leiab end ilma nendeta? Mis jääb alles, kui kõik näikse olevat kadunud? Just sellistes olukordades sünnivad ameerikalikud superkangelased. Raamat, mida hea lugeja käes hoiab, ei jutusta elule allajääjatest. Mul on hea meel, et Tartus, Lõuna-Eesti kirjanduse keskpunktis on sündinud taas põnevusega loetav ja suurepärane romaan, mis suudab haaravat sündmustikku ülal hoida korraga mitmes paralleelmaailmas, ning et sündinud on ka uus romaanikirjanik Heiki Vilep.

Hannes Varblane kirjutab järelsõnaks:

Ärkamisuni

Põhiliselt lastekirjanikuna tuntud Heiki Vilep suudab üllatada. Lastelegi kirjutades ei ole ta mitte niivõrd lastekirjanik, kuivõrd iseendast ja oma elust kirjutav kirjanik. Tegelikult on Vilep vägagi autobiograafiline. Mida edasi, seda enam. Tema elus on olnud küllaltki palju kurve, kurbi, ent ka rõõmsaid ärkamisi. Ta on oma elu nii mõnigi kord pea peale pööranud. Ma ei räägi mitte ainult abieludest ja nende lahutamistest, ma räägin ka ametitest, mida ta on pidanud, kohtadest, kus ta on elanud, saastast, millest ta on kogenenumalt välja tulnud, muusikast ja kirjutamisest, mis teda on muutnud. Eelkõige aga mõtlemisest, mis sunnib teda pidevalt uuesti alustama. Tõsi, Vilep on ennegi kirjutanud „päris kirjandust“. Lastekirjandust, ulmet ja krimikirjandust meil ju tõsiseltvõetavaks ei peeta. Selle romaaniga püüab kirjanik tabada seitset või enamatki kärbest ühe hoobiga. Seda küllaltki lihtsustatud kirjaviisi keerulises konstruktsioonis. Filosoofilisest alatoonist ma siinjuures ei räägi, see jääb lugeja enda avastada.
Vilep on võtnud endale kaelamurdva ülesande. Ühendada kirjanikuksolemise hirmud ja pained eri žanride kokku kägardamiseks ja seejärel sulatustiiglis sulatamiseks, säilitades sealjuures raamjutustuse ahistava avatuse. Eesti kirjanduses senini olematus katsetuses, kus selitub seletamatus, ehkki hägusus säilub. Olmeproosat, žanriulmet ja krimkat ühendada iroonilislihtsustatud tervikuks pole sugugi lihtne. Eriti, kui eesmärgiks on ka loetavus. Kirjutada filosoofilise alatooniga romaani, kasutades alaväärtustatud žanride atribuutikat, pole kerge ülesanne. Selleks peab olema taju ja küllaltki täpset žanripiiride tundmist, kust saab edasi minna üldistavale hägustamisele, millest võib kooruda kujutluspilte, mis võivad võtta reaalsusestki õõvasemaid kontuure. Tegelikult kirjutab kirjanikust Vilep iseendast, kui inimesest, kelles mäslevad üheksa või enamgi „mina“ olnust, olevast ja tulevast. Osad nendest „minadest“ on tuvastatavad.
Järelsõna kirjutajal pole mingit tahtmist ega kohustust seda romaani dekonstrueerida. Lugeja lugegu nii, nagu tema sellest aru saab. Võib lugeda ju kolme või nelja erineva süžeeliinina, võib lugeda eluna, mis igal inimesel, nagu kirjanikulgi on ja jääb arusaamatuks, lahendamatuks mõistatuseks. Selleks mõistatuseks, mis sunnib igat inimest tegema seda, mida ta parajasti teeb, kirjanikku kirjutama sellaselt, nagu ta parajasti kirjutab. Ometi peab ka lugeja mõistma - nagu temalegi, on kirjanikule elu fantaasia ning fantaasia elu. Väljamõeldise ja elu vahel laiub reaalsusena uni ja igale lugejale annab kirjaniku kirjutatud raamat võimaluse unest ärkamiseks või vastupidi - väljamõeldisse, kui unne suikumiseks. Kellele surma-, kellele ärkamisunne.

Vaata tutvustust ka

Merca MEES ruulib!

2009-12-17T12:27:00.003+02:00

Andsin välja Merca raamatu MEES. Nii hullu ja kiiret rabamist ei osanud tõesti ette näha. 2000 eksi läks mulksti mutiauku juba enne ilmumist, kolmandat tuhandet rebitakse praegu tükkideks. Vaest Ruitlast, kes sai oma NAISE eest Apollo kuju, solgutatakse nüüd MEHE kiiluvees uut ringi pidi mööda Eestit. Vedasin isegi teist Tallinna ja tagasi, autos vajusid tal silmad väsimusest kinni. Raske see menukirjanike elu. Aga Merca jäigi Tallinnasse - Ringvaate saade, esitlused sekspoes, intervjuud, Apollo Solaris jne jne. Aga Merca pärast ma ei karda, ta saab oma energia kosmosest. Teisiti ei ole seda võimalik seletada.

Vaata ka fännide lehte Facebook'is...

Kapiukse kollid planeedil X

2009-10-04T11:13:00.009+03:00

Kolmas ja viimane osa "Kapiukse kollide" juttudele on ilmunud. Pildid tegi taas Ott Vallik (Moritz) Haapsalust.

Raamatu kohta lähemalt siit...

Roheliste platvorm Tartu linnavolikogu valimistel

2009-09-23T05:56:00.004+03:00

sai valmis. Mul on eriti hea meel alalõigu "Kultuur" üle, kus kõlavad sellised asjad nagu:
* Toetame vaimsust arendavaid projekte ja kooskäimiskohti. Jätkame traditsiooniliste festivalide toetamist.
* Toetame Tartu kirjanikke, luues programmi nende regulaarseks esinemiseks koolides ning asutades koostöös mõne kirjastusega raamatusarja "Tartu raamat", mis oleks üheks väljundiks algupärasele Tartu kirjanike loomingule.
* Toetame Tartu pürgimist UNESCO kirjanduslinnaks.
* Avalikustame koolide raamatutellimused, et lapsevanematel oleks parem ülevaade kooli suundumustest. Tagame kooliraamatukogude piisava varustatuse kohustusliku kirjandusega.
Ei hakka siin tervet programmi ümber kirjutama, aga üldiselt on rohelistel see kultuuri osa üks kobedamaid saanud. Samas täiesti reaalselt teostatav. EKL Tartu osakonna esimees Berk Vaher kirjutas meilitsi igatahes kiitvaid sõnu.
Eks seal arutelul kraaksumist oli, aga asja sai. Esimest korda vähemalt kuulsin selliseid sõnu mitteloovatelt inimestelt, et kirjanik ei peagi ilmtingimata nälgima, et valu valusam ja ilu ilusam oleks. See on tegelikult suisa läbimurre ju.
Näis, elame - näeme.

Lastehommikud Tartu Kirjanduse Majas...

2009-09-13T01:37:00.011+03:00

...läksid korraliku energiaga käima. Eile oli juba kõvasti üle 20 lapse kohal. Kristina Viin maalis näod pantriteks, ämblikmeesteks, kassideks-koerteks ja tont teab milleks veel. Muinasjuttu kuulati nii tähelepanelikult, et mul hakkas lugedes imelik kohe. Laste pildid said vahvad ja vanematelgi oli lõbus. Järgmisel laupäeval (19.09.2009) on siis lõbusate lullade hommik koos lõbusate mängudega...

Kirjanik = pool poni

2009-09-07T21:51:00.006+03:00

Kirjanikud ja kunstiinimesed on muidusööjad, joodikud ja asotsiaalid, eriti vabakutselised – loen internetikommentaaridest. Lasevad purki ja raiskavad maksumaksjate raha. „Mis te nutate? Minge tööle!“
Seisan X Noorte laulupeol ja kuulan minu sõnadele tehtud laulu „Puu on puude kõrgune“. 100 000 inimest laulab kaasa, eespool ja vasakul luristab keegi nina ja pühib pisara. Huvitav, miks ei tule mulle pähe poetada: „Miks te nutate? Minge tööle!“ Ju vist puudub mul see ei tea kust tulev õelus.
Olen iga nädal avanud e-kirju lasteaiast või koolist, kus mu enda lapsed käivad ja lugenud: „Reedel tuleb külla kloun, paluks maksta kasvataja kätte (anda lapsele kaasa) 75 krooni” või on kohtumine mõne muu huvitava inimesega või tuleb jõuluvana või esineb trupp näitlejaid või tuuakse tunniks ajaks poni hoovi peale (50 krooni)... Ja loomulikult ma maksan, olgugi peres seitse inimest, kellest vaid kahel niivõrd-kuivõrd kindel sissetulek ja rahaline seis milline tahes. Kui aga tahetakse külla kutsuda kirjanikku, hakatakse koostama projekte või palutakse tulla tasuta. Kas kirjaniku esinemine on odavam? Või on kirjanikule maksmine häbiväärne? Loomulikult ei ole kirjanik kloun ega poni. Ponide, poliitikute, politseinike ja klounide vahele võiks ju paar korda aastas paigutada kirjaniku. Arvan, et ka emmedel-issidel ei oleks selle vastu midagi, et maksta lapse kohtumise eest kirjanikuga näiteks kahekümneviiekas (kolmandik klouni või pool poni). Ilmselt paraneks nende kohtumiste järel ka hinnang nii kirjanike tööle kui missioonile.
Sestap arvangi, et saagem lähemalt tuttavaks.
Rääkides laste vähesest huvist lugemise vastu ja üleüldisest murest eesti keele pärast, olen veendunud, et üks lugemishuvi tekitamise vahenditest on just kohtumised autorite endiga. Võin nimetada päris korraliku hulga lapsi, kes on pärast kirjanduslikku kohtumist rohkem lugema hakanud. Tihti on poes, teatri fuajees või sünnipäeval juurde tuldud ja öeldud, et peale teie lasteaias või koolis esinemist on meil nüüd kõik teie raamatud kodus olemas ja laps on nagu ära vahetatud – loeb täitsa vabatahtlikult. Mõni on suisa lugema õppinud.
„Kedagi ei huvita teie soperdised, häid kirjanikke praktiliselt enam polegi,“ loen internetikommentaaridest.
Käisin Nõo Gümnaasiumis esinemas ja võtsin kaasa paarkümmend raamatut. Järgmisel päeval pidin 200 juurde viima. Tuleb välja, et lastel huvi missugune. Tuleb välja, et varustan isiklikult lapsi ja lasteasutuste raamatukogusid kordades rohkem, kui seda teeb riik või hulgimüüjate äriketid. Kas see on ikka terve nähtus? Vägisi tuleb koliseva vankriga raamatuid linna vedav Tammsaare meelde. Miskit peaks ju muutunud olema?
Igast loovisikust võib saada nälgija, igast nälgijast loovisikut teps mitte. Seepärast arvangi, et nälgiva loovinimese toetamine ei vii ohjeldamatu loovinimeste arvukuse kasvamisele ja loomingulise uputuseni, nagu paljud kardavad. Et kui nüüd näiteks see kümmekond Tartu vabakutselist inimväärse elu juurde upitada, siis tahavad kõik kohe vabakutseliseks loovisikuks ja hakkavad maksumaksja raha nõudma?
Tartu taotleb UNESCO kirjanduslinna toetust ja samas presenteerib end loovlinnana. Mida me maailmale ette näitame? Viime kultuuridelegatsioonid loovisikutele külla? Näitame urkaid, kus elasid Mülleri Sass või Ruitlane?

Lastehommik 12.09.2009 Tartus, Vanemuise 19 kell 12.00

2009-09-06T17:26:00.005+03:00

* Heiki Vilepi muinasjutukogu “Nõiutud linn” esitlus.

* Kohal on preili Pintsel, kes joonistab muinasjuttu kuulates suure pildi.

* Lastele joonistamisvõislus

* Auhinnad

* Puhvet

* Raamatulett

* Näomaalingud

* Maiustused

Pilte esimeselt lastehommikult

2009-09-06T17:11:00.010+03:00

Nagu kirjutatud, toimus laupäeval, 5. septembril Tartu Kirjanduse Majas, Vanemuise 19 esimene lastehommik. Rõhutan ka seda, et lastehommikud hakkavad toimuma IGAL laupäeval.

Lastehommikud

2009-08-31T09:03:00.003+03:00

Kirjanduse Majas, Tartus, Vanemuise 19, laupäeviti kl. 12.00

5. september 2009 kl. 12.00
Merle Jäägeri (Merca) lasteluulekogu “Mullivesi” esitlus.

Uue traditsiooni algus! Igal laupäeval kl. 12.00 hakkavad Tartu Kirjanduse Majas toimuma lastehommikud, mille raames Eesti lastekirjanikud tutvustavad oma uudisteoseid ja loomingut üldse. Muinasjutu-, luule- ja laulutunde viib läbi lastekirjanik Heiki Vilep, kes kutsub külla mitmeid huvitavaid esinejaid - kirjanikke, näitlejaid, muuisikuid, kunstnikke. Lapsed saavad kuulata, joonistada, laulda ja mängida. Võimalusel on saadaval ka esinenud ja esinema tulevate lastekirjanike raamatuid, loomulikult poehinnast märksa odavamalt. Plaanis on tegelda ka laste omaloominguga, etlemisega jpm. Parimate joonistuste, luuletuste, juttude või esituse eest auhinnad. Oodatud on kõik lapsed, kada huvitavad raamatud ja lugemine, loomingu kuulamine ja loomine ise, põnevad inimesed ja ka lihtsalt need, kes tahaksid laupäevast päeva mõnusa elamusega täita.

NB! Emmedele-issidele on ürituse raames avatud väike kohvik, kust saab suupisteid, maiustusi, limpsi, kohvi jms

Vaata kalendrit: www.vilep.com

Mõnedest raamatutest

2009-08-22T18:57:00.003+03:00

Apollo kodulehele rubriiki "Kirjanik soovitab"

Võimatu nõuab rohkem aega
1000 tarkusetera Nobeli preemia laureaatidelt
David Pratt

See raamat on tõeline leid neile, keda huvitavad väga tarkade ja andekate inimeste väljaütlemised ja tähelepanekud. Raamat sisaldab Nobeli preemia laureaatide tsitaate, mis on oma teravmeelsuses ja filosoofilisuses ajatud. Usun, et see teos ei ole inspiratsiooniallikaks mitte ainult luuletajatele ja mõtlejatele. Siin leidub äratundmisrõõmu ja ootamatuid, lihtsaid ja sügavalt mõtlemapanevaid lahendusi ükskõik kellele meie seast. Kontsentreeritud elutarkus paneb nii mõnelegi kogemusele või tõekspidamisele vaatama hoopis teise nurga alt. Lisaboonuseks on tsitaatide autorite elulood. Vaieldamatult väärt lugemine.

Taarnateel
Katsetusi 1967–1970
Hannes Varblane

Luulekogu, mille luuletaja enda 60. juubeliks kokku pani, on hoopis erinev tema ülejäänutest. Kuuekümnendate aastate Varblane kompab maailmas ringi, otsides ja avastades, lustides ja pettudes. Tema toonane luule ei ole veel kindlasse vormi loksunud ja kuigi on veidi üldistavalt öeldes tuntavalt erinev tänapäeva noorte luulest, pakub ta siiski äratundmisrõõmu kõigile, nii tolleaegsetele kui ka praegustele noortele. Kuna teemad on enamalt jaolt igavikulised – armastus, surm, pettumine, leidmine, inimene, paratamatus jne, pakub raamat lugemiselamust kindlasti ka siis, kui luuletaja enda taarnatee kord igavikuga ristunud on. Jõulisus ja fluidum, mis mõnest luuletusest lausa läbi kumab, jäävad raamatu sulgedes sinusse kuhugi alles. Selliseid luuletusi ei ole just igas luulekogus. Hannese omades on.

Eesti muinasjuttude kuldraamat
Koostaja Reet Krusten

Kahe kaane vahele on Reet Krusten mingi nipiga ära mahutanud kogu eesti muinasjuttude paremiku läbi aegade. Lisaks veel illustreerituna parimate lasteraamatuillustraatorite poolt. Kõik see kokku teebki raamatu tõepoolest kuldseks. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi, Jakob Kõrvi, Juhan Kunderi, Matthias Johann Eiseni, Ernst Peterson-Särgava ja August Jakobsoni kõrvale mahuvad ka tänapäeva kirjanikud Eno Raud, Aino Pervik, Heiki Vilep, Kalju Saaber, Jaan Rannap jpt. Jaotus teemade kaupa teeb hõlpsaks oma lemmikute leidmise. Loomad-linnud, näkid-haldjad, peretütred-vaeslapsed, ahnus-õelus-rumalus, vanapagan-paharetid, kuningatütred-kuningapojad, jõulumuinasjutud - need on teemad, mille järgi on raamat tsüklitesse jagatud. Teos ületab muinasjutukogu mõiste tavapiirid. See sobib riiulile peale kooli-, lasteaia- ja muude raamatukogude ka igasse kodusse, entsüklopeediate ja antoloogiate vahetusse lähedusse.

Naine
Olavi Ruitlane

Teravalt ja lakooniliselt kirjutatud tõsielul põhinev raamat, mis autori enda sõnul olla täispikkuses väljamõeldis. Eks need kaks kipugi tihtipeale teineteisest tulenema... Otsekoheselt ja ilma keerutamata on lahatud mehe-naise suhteid, toetudes konkreetsetele situatsioonidele ja midagi ilustamata. Noor kirjanik püüab ennast mehena ja maailmakodanikuna identifitseerda ja põrkub vastu inimliku lolluse ja nüriduse seina. Leides, et mees on naise omand ja vahend, saab peategelane aru, et mees peab elus kõige eest maksma, ka siis, kui selleks on surnud lehm. Värvikalt on ära öeldud, miks sündinud kirjanikku ei saa mõnele teisele tööle sundida – ta põletab maha laudad ja laseb lehmad kapsamaale. Kuna aga kirjutamine ei ole ju mingi töö, siis tuleb kirjanik ikkagi tööle sundida ja kui see lõppebki fiaskoga, on mehe taltsutamiseks ja kinnihoidmiseks olemas vahendid – seadused, lapsed, üldine arvamus. Naist nii lihtsalt maha ei jäeta. „Naine” on kosutav külm tõedušš keset igapäevast poolleiget häma ja udutamist.

Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades
Umberto Eco

Eelkõige on see lõbus raamat, kus teiste kirjandusteadlaste ja semiootikute poolt keeruliseks kirjutatud kujundlikus tekstis esinevad nähtused on leidlike tekstinäidete varal ka neile arusaadavaks muudetud, kel erialane haridus puudub. Autor kutsub lugejat endaga uitama kirjandusteoste kujuteldavates maailmades, mille käigus kõneleb ta autori ja lugeja rollidest, näitab, kuidas selliseid maailmasid luuakse ning kuidas need suhestuvad tegelikkusega. Haaravaid selgitusi saadavad arvukad värvikad näited. Nii annab Eco lugejale võimaluse tungida sügavamale teksti mehhanismidesse, mida kogedes lugemismõnu oluliselt võimalik tõsta on. Tänu vaadeldavale raamatule, tegelikult kuuest esseest koosnevale loengusarjale, saab lugeja teada, kuidas eraldada üksteisest pornograafiat ja kunsti, tabada aja mitmepalgelist loomust kirjandusteoses ja saada üle põhjendamatult igavatest lõikudest muidu põnevates raamatutes. Eco humoorikad tähelepanekud elu ja kirjanduse, eelkõige nende tugeva seotuse kohta ei võimalda antud olukorras jääda esimese tasandi lugejaks. Koos lugejaga tungitakse siin kirjandusteose pealispinnast läbi ja avastatakse teine - salapärane ja nõiduslik, pealiskaudse lugeja eest varjatud tasand.

Tehti ettepanek kandideerida Tartu linna volikokku

2009-08-09T01:28:00.005+03:00

Ettepaneku tegid rohelised. Peale pikka mõtlemist kirjutasin alla. Mõtteid on, seisukohad samuti - miks ka mitte... Kuigi ei ole kirglik poliitik, aitaksin meeleldi kaasa õigete asjade teostumisele. Raudselt on piruka poole pürgijate hulgas hunnik tühikargajaid, kes ainult iseenda parema elu peale mõtlevad ja korralikku kirjalausetki kokku ei pane, rääkimata soovist midagi tegelikult enda ümber paremaks muuta. Miks ei võiks ma siis kaine hindajana aidata nende asemel õige koha peal õigeid otsuseid vastu võtta? Seda kirbutsirkust kõrvalt vaadates olen siiani peenikest naeru pidanud. Aga kaua sa naerad, kui kõht jääb reaalselt aina tühjemaks ja igasugune turvatunne homse ees hakkab ära kaduma. Paljud pagevad välismaale, paljud joovad põhja. Mul pole oma suure perega kuhugi minna. Ja ei tahagi. Ju siis tuleb kohapeal asju muutma hakata. Üksi või väikese pundiga kusagil kohvitassi taga räusates aga ei tee ju tuhkagi ära. On proovitud. Sestap kirjutasingi alla. Juba sellepärast, et saaks nii mõnelegi täissöönud minnalaskjale või võltstähtsale õigel hetkel öelda: stopp, loll jutt suhu tagasi!

Ruitlasel külas

2009-07-21T20:37:00.011+03:00

Otsustasime perega seenele minna. Kuhu? Õnneks käis Olavi Ruitlane Väikese Naisega (väljamõeldud persoon värskelt ilmunud raamatust "Naine") just eelmine päev meil külas ja uhkustas, et tal on selline koht Värska kandis teada, kus saab seeni vikatiga niita. Oligi. Tõepoolest - parim saak paljude aastate jooksul. Üle poole, muide, puhta kukeseened! Nii et, kes tahab palju ja häid seeni saada, sel soovitan Ruitlasel külas ära käia.
Ja üldse. Väga armas elamine tal. Tilluke maja sauna ja keldriga, jurakas kõrvalhoone ja linnavurle mõistes hiiglaslik aed (võrdluseks võiks tuua jalgpallistaadioni). Pursui, ühesõnaga.
Tegin mõned pildid ka.

Minu Naine kuulab Olavit püstoli ähvardusel üle.

Ruitlaste maja. Kuut pidi olema varuga ehitatud, et koera puudumisel saaks sigu pidada. Äärmisel juhul pidi sinna ära mahtuma ka kõhna lehm (Kivirähil pidi üks olema).

Ruitlase lugemisvara (oli enne meie saabumist laual). Nagu näha, loeb ta ka lastekirjandust (2 Vilepi raamatut oli ka laual).

Unelmate aed.

Metsa seenele... auuuuuuuuuuuuu!

Selline saak teeb masu ajal südame soojaks. Vinge!

Ilus päev oli. Tuleb kindlasti kordamisele.

XXV Üldlaulupidu

2009-07-08T14:18:00.002+03:00

Võimas! Istusin ees keskel, 7. reas ja sain kogu selle matsu otse näkku. Raske kirjeldada.
Lugude kallal ei viitsi norima hakata, oli loksumisi ja apsakaid küll, aga ega need meelde jää. Meelde jääb ikka see üldine ja suur. Tõeliselt suur. Kõrval istus helilooja Piret Rips ja aeg-ajalt kommenteeris autoriteetselt seda ja teist. Nii et, kokkuvõttes sain nii teoreetilise analüüsi kui praktilise laksu täiega kätte. Meie laulud (Rips/Vilep) esitati filigraanselt, mistõttu "Mehed ja naised" asetusid (tänu võrdõiguslaste jamale) mu hinges ärevuse riiulilt rahu riiulile. "Isad ja pojad" oli hästi arranžeeritud ja tõepoolest lausa ilus. Aga lugudest ei pidanud ma ju üksipulgi rääkima.
Inimesi oli meri - pidavat publiku rekord olema - üle 100 000 koos esinejatega.
Igatahes järjekordne positiivne suurelamus elus. Praegu olen veel niivõrd selle kõige mõju all, et pikemalt ei kirjuta. Muidugi kohtasin palju toredaid inimesi jne jne.

Rõõmustavat on siiski veel

2009-06-11T11:59:00.002+03:00

Lugesin Kultuuriministeeriumi kodulehelt:

Loovisikute ja loomeliitude seadus läbis Riigikogus esimese lugemise
2009-06-11

Kultuuriministeeriumis valminud loovisikute ja loomeliitude seaduseelnõu läbis täna varahommikul Riigikogus esimese lugemise, seaduse vastuvõtmine annab loovisikutele senisest soodsamad sotsiaalsed tagatised.

Minister Jänese sõnul pikeneb Riigikogus olevas seaduseelnõu kohaselt loometoetuse maksmine kuni aastani, praegu võimaldab seadus maksta loometoetust loomeliidu liikmele kuni pool aastat. “Tegemist on toetusega, mida makstakse vabakutselisele loovisikule, kellel ajutiselt puudub loometegevusest laekuv sissetulek”, selgitas minister.

Ministri sõnul on loovisiku sissetulek praktikas väikesemahuline ja ebaregulaarne aga vaatamata sellele katkes senise seaduse kohaselt loometoetuse maksmine, kui sellist tulu saadi. “Nii on eelnõu oluliseks täienduseks seegi, et edaspidi on isikule loometoetuse saamise perioodil lubatud tulu saamine seaduses määratletud allikatest.

Kultuurminister Laine Jänes loodab seaduseelnõu vastuvõtmist Riigikogu poolt veel enne suve.

ja veel:

Kirjanikele makstav laenutushüvitis suureneb
2009-06-04

Vabariigi Valitsus kiitis tänasel istungil heaks kultuuriministeeriumis valminud eelnõu, millega muudetakse autoritele makstavate hüvitiste määrasid ja jaotamise korda, et eraldada rohkem raha eesti kirjanikele, koostajatele ning järel- või eessõna autoritele.
Kultuuriminister Laine Jänese sõnul suureneb raamatu originaalteksti autorile makstav tasu ja väheneb tõlkijale ning kaanekujundajale makstav tasu. “Samuti lisandub tõlkija, koostaja ning järel- või eessõna autorile tasu määramise jaoks eraldi koefitsient, mis arvestab nende isikute loomingulise panuse eeldatavat mahtu”, ütles minister.
Minister Jänes rõhutas, et tegu on põhimõttelise kultuuripoliitilise otsusega suunata rohkem raha eesti keeles kirjutavatele kirjanikele. “Autorihüvitised peavad põhjendatult suuremas osas minema eeskätt eesti kirjanikele, mitte niivõrd välismaistele tõlgetele”, täheldas minister.
Uue korra kohaselt läheb laenutamisehüvitise korral 60 protsenti riigi eraldatavatest summadest jagamisele eesti kirjanike vahel, 30 protsenti hakkavad saama tõlkijad ning 10 protsenti eraldatakse raamatu kujundajatele. Reprohüvitise korral samasid põhimõtted ei kasutata, aga vastav määrus lähtub autorite vahel tasu jaotamisel samadest reeglitest kui laenutushüvitise määrus.
Seni said kirjanikud üldise laenutusaktiivsuse järgi 39, tõlkijad 48, illustraatorid 2 ja kaanekujundajad 11 protsenti kogu laenutamise jaotusfondist.
Heaks kiidetud põhimõtete kohaselt tehakse muudatused nii “Rahvaraamatukogudest teose laenutamise eest autorile makstava tasu jaotamise määrad, tasu arvutamise ja väljamaksmise alused ning kord” ja “Teose reprograafilise reprodutseerimise tasu ilukirjanduse ning teadus- ja õppekirjanduse autorite ja kirjastajate vahel jaotamise määrad ning tasu maksmise kord” määrustesse.
Uued jaotuse määrad hakkavad kehtima väljamaksetele 2008. aasta laenutuste ja reporodutseerimiste eest, laenutushüvitist makstakse juuni lõpus ning reprohüvitist detsembris.
2009. aasta eelarves on hüvituste kogusummaks neli miljonit krooni.

Jumala eest tuleb nutt peale, kui meenutan kasvõi Lembit Kurvitsat, kes enne täielikult hulluksminemist käis mu ukse taga purki moosi või juppi vorsti küsimas.
Kahjuks ei olnud ta ainuke loomeinimene, kes sellise asjaga tegeles. Nüüd siis lõpuks hakkab jää liikuma? Eelnevalt pidi ikka ära kuulama Mait Rauna hüsteerilised lootusetud räuskamised ja laskma päris suure osa kirjarahvast meedias pasaga üle valada. Nii mõnigi pumba juures olija keeras nii mõnelegi ametivennale selja, tehes näo, et ei tunne. See on muidugi masendav.
Nüüd siis lõpuks valgus tunneli lõpus? Näis.

Natuke rõõmustavat raskel ajal...

2009-05-26T12:57:00.005+03:00

"Horlok ja Ürgvärava võti" on hüppeliselt müüma hakanud. Tellitakse suisa mitmekaupa. Eks vist esimese ringiga läbilugenud on ülejäänuid valgustanud. Kartsin, et see 412 lk-line klots eriti populaarseks ei saagi, aga näe - üllatus. Täna, näiteks, käisin oma vanas koolis muinasjutte vestmas ja pärast tehti kott tühjaks. Ja oh imet - kõik Horloki raamatud kadusid esmajärjekorras ühe minutiga. Kummalised need raamatute eluteed...
Rõõmustav on ka see, et vaatamata rahanappusele ikka veel raamatuid ostetakse. Isegi ostsin viimati Prima Vista ajal oma lastele. Ja muidugi sai ka vahetuskaupa tehtud.
Mis aga päeva eriti ilusaks tegi, oli seik, mida nägin peale esinemist juba autos istudes ja tütart oodates. Nimelt tuli 2. klassi poistekamp koolimajast välja ja kolmel-neljal poisil olid raamatud lahti. Nad lugesid sealt midagi ja naersid pea kuklas. Üks näitas teistele näpuga ette ja jälle naerdi. Lõpuks nägin, et tegemist oli "Une-Mati udujuttudega". Lahe. Tundsin, et teen ikka õiget asja ja lastekirjandust ei ole veel liiga palju, nagu üks kriitik kusagil kirjutas.

Nõiutud linn

2009-05-11T22:13:00.009+03:00

Muinasjutte väikestele ja suurtele

Teatud hilinemisega läheb siis lõpuks ka see kogumik trükki.

Ilmumise aeg: mai-juuni, 2009
Lk-de arv: 48
Formaat: A-4 (suur)
ISBN: 978-9985-9718-7-1
Illustreerinud: Ruudu Remmelgas
Küljendus, kujundus: Margus Nõmm
Trükitööd: Greif OÜ

Sissejuhatuseks.

Selles raamatus on viis muinasjuttu. Reastasin nad sellises järjekorras, et enne saaksid lugeda päris tillud, seejärel veidi vanemad jne. Viimane lugu sobib vist kõige enam emmedele-issidele.
Loomulikult ei ole ühelgi jutul ees keelumärki. On ju lapsedki vahel ootamatult taibukad ja samas loeme ka ise mõnikord lastele mõeldut.
Muinasjutud on kirjutatud (välja mõeldud) eri aegadel ja erinevais paigus. Sellest ka erinev esituslaad ja lai ealise sobivuse skaala. Samasse raamatusse sattusidki nad seetõttu, et ei mahtunud ühtegi teise käsil- ega plaanisolevasse kogumikku. Täpselt nagu muinasjutus sabade jaotamisest metsloomadele.
Samas, lugedes jutte korduvalt üle, leian neis ometi midagi ühist. Midagi, mis neid omavahel müstilisel kombel seob. Jäägu see teilegi mõistatada.

Vaata tutvustust kodulehel

Uus lasteraamat

2009-04-06T08:41:00.009+03:00

Habemega nali
lasteluulekogu

Ilmumise aeg: märts, 2009
Lk-de arv: 56
Formaat: A-5
ISBN: 978-9985-9718-5-7
Illustreerinud: Priit Ots
Kujundus: Margus Nõmm
Trükitööd - Greif OÜ

Raamatut saab osta ka autori koduleheküljelt

Anni kiri

Väike Anni päevast päeva
kirjakasti vaatas.
Ükskõik kellelt, ükskõik millest
Anni kirja ootas.

Postiljongi pikapeale
muretsema hakkas -
Anni kurbus tedagi ju
omakorda nakkas.

Ühel hommikul siis oli
kirjakastis kiri.
Hästi paks ja raske ümbrik -
kasvõi seljas tiri.

Kirjas jutustati pikalt
postiljoni elust,
sest, kuis kiri päikse välja
võluda võib vilust.

Ärahellitatud laps

Ma olen väike,
väga armas olen ma
ja väga ilus,
väga tark ja väga hea.
Ma olen ainukene emmel,
seda tean,
seepärast puuduvad mul
pisimadki vead.

Ma teen mis tahan,
valin mänguasju poest
ja kui ei saa
siis viskun nuttes pikali.
Ma olen hellitatud laps
ja see on hea,
sest kõik mis tahan,
saan ma lõpuks ikkagi.

Üks väike mure
on mul siiski südamel:
ei tunne rõõmu
enam kõigest, mida teen,
ei ole sõpru mul
sest olen parem neist
sest olen ilusam ja targem
kõigist teist.

Aukudest

Limonaad on tillukeste
aukudega jook.
Sõõrikus on suurem auk
ja ta on augukook.
Vahel keerab emme pähe
aukudega lokke,
issi loobib prügikasti
aukudega sokke.

Mõni auk on väga hea
ja mõni väga paha.
Mõnikord on auku kadund
kogu issi raha.
Augud võivad põhja viia
väga suured laevad,
mõnda auku vahel kaovad
terved palgapäevad.

Aga mul on täna sünnipäev

2009-03-27T15:07:00.002+02:00

Hommikul lauldi sünnipäevalaulu - kogu pere. Mõnna. Õhtul on Kirjanduse Majas luulekogu "Habemega nali" esitlus ja kontsert Ursel Oja ja tema laululastega. Pärast vist võtame veidi napsu ka. Tõotab vahva õhtu tulla.

Pimedas

2009-03-23T13:30:00.000+02:00

Pimedas on väga pime,
mõnikord on hirmus ka -
siis kui kuu on akna taga,
varjud pikaks venivad.

Siis näed voodi all sa kolli
riidekapis - tont on seal,
laes on varjud justkui vaimud,
ämblik jookseb teki peal.

Peeglis miski justkui liigub,
sahinad on kahtlased,
seina peal tapeeditriibud
pole enam ühtlased.

Hopsti hüppad voodist välja,
paned tule põlema.
Veider, kuidas nõnda ruttu
saavad kollid minema?

Kuidas kirjanikku esinema kutsuda?

2009-03-23T12:57:00.002+02:00

Toon siin ära Jaak Urmeti alias Wimbergi sissekande tema blogisse, kus käsitletakse piisavalt kirjanike küllakutsumist lasteasutustesse jm.
Tegin mõningad kärped, arvestades enda kogemusi. Loodan, et Wimberg ei pahanda.
Kärped puudutavad neid kohti, kus 1.-4. klassi õpilasi ei tohiks üks esineja üle 25 minuti kiusata ja ka seda, et kirjanik ei tohiks mitut esinemist jutti välja kannatada. Isiklikud kogemused (kehtivad siin sissekandes ainult minu kohta) näitavad, et saab ka päris tillukesi 45 minutit huvilistena hoida ja esineda on võimalik ka 4 korda päevas erinevatele vanuserühmadele ja niimoodi 2 päeva jutti. Aga see on tõepoolest individuaalne.

Niisiis - kuidas kirjanikku esinema kutsuda?

PUNKT 1. Kutsumine
Kirjanikud tulevad üsna meelsasti esinema. Kas siis luulet lugema, viimase aja kirjandusest ülevaadet andma, kõnet pidama või lihtsalt vestlema, rääkima, ennast lugejatele näitama. Veel enam, tänapäeval on palju kirjanikke, kes hea meelega võtavad endale lausa teatud sorti meelelahutuse andja rolli. Seega, ärgu kaheldagu esitamast kutseid nii- või naasugustele üritustele! Kui kontakti ei tea, siis saab tavaliselt ühenduse Kirjanike Liidu kaudu.

PUNKT 2. Raha
Esinemine on kirjanikule töö, samasugune nagu kokale supi keetmine või ehitajale telliste ladumine. Aga keegi ei tule ju mõttele, et kokale võiks tasuda näiteks kulbi või ehitajale kellu kinkimisega.

Sellega, et kirjanik sõidab oma kodust välja "objektile", läheb tavaliselt pool päeva, kui see asub samas linnas, ja terve päev, kui see asub väljaspool tema kodulinna. Mingu ta siis oma autoga või ühistranspordiga. Kui kõne all on lausa mingi ettekanne või kõne, tuleb liita ka selle ettevalmistamise aeg, ja igal juhul tuleb veel liita reisist välja puhkamise aeg. See aeg, mille kirjanik kulutab esinemas käimisele, tähendab talle otseselt raha. Sest ta kas võtab selle aja oma töölt vabaks või - olles vabakutseline - peab selleks ajaks kõrvale lükkama mingi teise töö. Aeg on raha.
Seega, kokkuvõtteks: koos esinemiskutsega tuleb julgesti juttu teha honorarist, s.o rahast.

Kui suurest rahast hakata rääkima? Kindlasti ei ole mõtet alustada vähemast, kui 1000 kroonist, neto. See on kena ümmargune summa, üsnagi jõukohane - ja usutagu palun siingi, tegelikult see on ikka veel väga odav. Proovige selle raha eest endale näiteks mõni muusik saada! Aga miks peaks tänapäeval kirjanik, kes ka tihti võtab kitarri kaasa ja laulab isegi palju asjalikumaid laule, olema kehvem, kui mõni muusik? Selle 1000 krooni sisse võivad jääda sõidukulud, aga võivad ka mitte jääda, läbirääkimise küsimus.

Ja üldse, see summa võib olla ka oluliselt suurem, kui kutsujaks on mõni monopolist, kes juba ainuüksi jõulupeo salvrättide peale kulutab viis korda nii palju. Autoga sõitvatele kirjanikele võiks bensiiniraha honorarist täiesti eraldi kinni maksta. NB! See kõik ei tähenda, et tassi ei võiks ka anda. Kui on hea esinemine, siis see on ikkagi kena mälestus…

Märkus: eks vahel on ka erandeid, näiteks kuidas sa ikka nõuad raha, kui sind kutsutakse su kunagisse lasteaeda, kooli või ülikooli või koduküla raamatukokku või sõbra sõbra sünnipäevale või kui üritus on nii erakordne ja huvitav, et esineks juba oma huvi pärast või kui kutsuja on isik, kelle suhtes kohustab solidaardsus, vms. Aga need on erandid.

PUNKT 3. Eeltöö
See punkt puudutab eriti just koole, kuhu kirjanikke tavatsetakse väga palju kutsuda - ja suur aitäh neile selle eest, minule küll meeldib koolides esineda, mulle meeldib üldse esineda! Aga suur vahe on esinemisel, millele on tehtud eeltööd, ja esinemisel, millele ei ole tehtud eeltööd. Õnneks viimasel ajal mul enam eeltööta esinemisi pole ette tulnud. Mida tähendab - eeltöö? See tähendab, et enne kirjaniku tulekut tuleks teda publikule, s.o õpilastele tutvustada. Kes ta on? Mida ta on kirjutanud? Mida ta veel põnevat on teinud? Väga meeldiv on esinema minnes näha koridori seinal endateemalist infotahvlit! Siis on teada - ma ei pea hakkama peale a-st ja b-st, vaid võin kohe hakata esinema.

PUNKT 4. Publik
Mis puutub esinemise pikkusesse, siis 1.-4. klasside puhul kehtib reeglina see, et üks esineja täidab ära 20-25 minutit, edasi hakkab publik väsima, nagu lapsed ikka. Sellele vanuseastmele on võimalik 45 min täita näiteks kahe esinejaga - kaks luuletajat kordamööda. Või sel moel, et lapsed teevad enne etteaste, 5 min, ja pärast on korraldaja organiseerinud midagi vestlusringi sarnast, ka 5 min (jälle eeltöö osa!). Tegelikult ütleks sedasama ka 5.-6. klasside kohta. Edasiste vanuserühmade puhul täidab ka üks inimene 45 min ära.

Loodan, et see sissekanne aitab mul mõnevõrra vabaneda pikkadest vastustest meilidele.

Saamatu

2009-03-22T11:13:00.000+02:00

"Vahel lihtsalt läheb viltu,
lihtsalt mõnikord ei vea,"
ütles issi mul, kui kukkus
vastu kappi katki pea.

Siis ta kukkus trepist alla,
kõnnitee peal libastus,
kukkus muudkui, kuni oli
ise üks suur vigastus.

Lõpuks otsis tarku sõnu
välja paksust raamatust,
selle asemel, et öelda:
"Olen lihtsalt saamatu."

Autodest

2009-03-22T11:12:00.001+02:00

Autosid on jube palju,
neid on ülearu vist.
Meie õues segavad nad
juba laste mängimist.

Issi lubas oma auto
kohe ära müüagi,
kui ma talle sünnipäevaks
kingin helikopteri.

Abirataste rahvalaul

2009-03-22T11:09:00.000+02:00

Vurra-vurra kõrra-kõrra,
abirattad vahvad me.
Vähem tähtsad karvavõrra
päris rattast oleme.

Siis, kui laps on tillukene,
abiks suureks meie tal.
Hoopis hullem oleks olla
viies ratas vankri all.

2009-03-21T21:09:00.000+02:00

Avalik pöördumine: Eesti kirjanike liidu pöördumine eesti keele ja kirjanduse tundide arvu vähendamise asjus

2009-02-26T14:20:00.001+02:00

26.02.2009 00:00

Kuigi pealiskaudsel vaatlusel pole justkui tegemist radikaalsete muudatustega Eesti riigi arengu ja säilimise plaanis, osutub, et need muudatused võivad siiski olla ohtlikud, lausa saatuslikud.

Põhiseaduse järgi eksisteerib Eesti riik selleks, et säilitada eesti keel ja kultuur kõigiks aegadeks. Eesti Vabariigi otsustajad ei ole vist seda meelt. Eesti on just nii (piisavalt) väike, et me panus iseenda säilimiseks peab olema pisut suurem kui suurtel.

Kahjuks ei ole see praegu nii. Kas haridusametnikud, jättes õpilastele vabaduse mitte valida/õppida eesti keelt ja kirjandust, annavad endale aru, et eestlased on maailma väikseim oma keele, kultuuri, ülikooli ja riigiga rahvas mannermaal? Näib, et mitte.

Eesti keel ja eesti kirjandus on ainsad, mis defineerivad, eristavad eestlase muust maailma hajuvast hulgast; ei ole teist säärast valdkonda, mis sama teeks. Eesti keele ja kirjanduse osakaalu vähendamise ainus põhjendus võiks olla see, et kõik kooli lõpetavad eestlased valdavad seda võimalikult hästi. Teame, et praegu see ei ole nii.

Kui siit veel samm edasi astuda, võime küsida: milleks me üldse eestlased oleme? Ilma hea keeletajuta, oma kultuuri ja kirjanduse tundmiseta võime ka muud ohjad rahulikult Brüsselisse, kas või Moskvasse ära anda, sest nagu teada – Eesti raha ei tee veel Eestist Eestit.

Kirjandustund pole ju teoste pähetuupimise koht. Kirjandustund õpetab inimeseks olemist, vahendab eetilisi ja moraalseid väärtusi, arendab noore inimese eneseväljendust. Kirjanduses sisaldub keel, ajalugu, filosoofia, kultuur, religioon. Kirjanduses on kõik olemas. Et inimesest kasvaks inimene. Ja et seda ruumi on niigi vähe, pole siin, mida mängu panna. Ega vajadustki mängida. Ega luba selleks.

Eesti kirjanike liit on seisukohal, et eesti keele ja kirjanduse tunde ei saa enam koomale tõmmata. Vähendada gümnaasiumi emakeeletunde veerandi võrra (420 tunni asemel 315) on vastutustundetu samm kogu eesti rahva ees. Isegi venestamispoliitika kõige karmimatel aegadel (1970.-80. aastatel) oli emakeeletundide arv märgatavalt suurem kui praegu. Vaadates ühiskonda me ümber, tuleb tõdeda, et pigem peaks eesti keele ja kirjanduse osakaalu õppekavas suurendama. Alus selleks on olemas – põhiseadus.

Kui tahame rääkida teadlikust eestlasest või eestlusest mõnekümne aasta pärast, ei saa me praegu lubada endale säärast eksperimenti. Kui siiski juhtub kõige halvem ja haridusametnikud leiavad, et eesti keele ja kirjanduse osakaalu vähendamine on vajalik ja ainuõige, teame vähemasti, kelle valitsusajal see juhtus, millisel teel ja millise suundumusega on praegu Eesti riik. Soovime, et Eesti riigi tee ja suundumus põhineksid eesti keelel.

Pole ju palju palutud.

Eesti kirjanike liit

Laulud võtame kaasa

2009-02-23T17:04:00.001+02:00

laulusõnad

Mõni päev on nii valge ja päiksene
mõni pime ja nukker ja kõle
siis ma käe annan sõbrale väiksele
laulan laulu ja nukrus läeb üle

Minu laul ongi naer sinu silmades
ta on allika vallatu vulin
ta on päiksekiir sombustes ilmades
ta on südameid soojendav tuli

Laulan laulu ja maailm saab helgemaks
minu rõõm kandub sullegi üle
nõnda kõik muutub korraga selgemaks
avab elu meil avala süle

Nii me läheme lauldes ja mängides
üle nooruse õitseva aasa
maha jäävad meist teerajad lilledes
aga laulud me võtame kaasa

Kinkimata lilled

2009-02-15T13:36:00.011+02:00

laulusõnad

Määra mulle viimne kohtumine,
tulen ilma lillekimbuta,
vaikin kuni lõpuks vaikimine
viimseks sillaks meie vahel saab.

Siis võin minna, kuhu ainult soovin,
tuul kõik hajumõtted hajutab.
Iseendast üle olla proovin,
ennast pargipingil unustan.

Üle õla tagasi ei vaata,
kuidas minnes valu kaasa viid.
Viimast korda lubasin sind saata,
ise pargipingil magasin.

Tekiks võtsin ajalehe homse,
padjaks mälestuste räbala,
kinkimata lilli nägin unes
terve pika haige nädala.

Määratud nüüd viimsed kohtumised,
tuldud ilma lillekimbuta,
maha vaikitud said vaikimised,
mida enam tagasi ei saa.

Liisu I raamat vene keeles

2009-01-21T17:34:00.006+02:00

Trükikojast tuli välja "Liisu" I raamat vene keeles. Tõlkis Jelena Baljasnaja, redaktoriks Boris Baljasnõi. Toetajaks Hasartmängumaksu Nõukogu. Tiraažiks vaid 600 eks. Apollo ja Rahva Raamat võtsid kohe 420 eks ära. Ju siis vist läks asja ette. Jelenal ja Borisil on juba II ja III osa ka tõlgitud, nende avaldamiseks peab kusagilt raha küsima.
Projekt on heategevuslik - saame hulgimüügifirmadest vaid 15 krooni/tk ja selle raha paneme järgmiste osade trükikuludesse. Nii et, midagi saab ikka ilma eest ka tehtud.
Kogu Liisu-lugude sari ilmub heategevuslikel alustel. Vahel võib ju nii ka...

"Une-Mati udujutud" hakkavad lõppema

2009-01-18T21:34:00.002+02:00

No ei oska ette ennustada, milline raamat läheb ja milline mitte. "Une-Mati udujuttusid" on riiulil veel paar sületäit, siis on minu ladu tühi. Hulgifirmades ei ole ka enam midagi kiita. Kordustrükki jällegi ei riski teha - tuleb uus raamat ja tähelepanu suundub sinna. Sama lugu pidi Aidi Vallikul "Pintsu ja Tutsikuga" olema. Vägisi kisub laulma, et "Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib..."
Paistab, et majanduslangus lugemist väga ei sega. See on igatahes südantsoojendav nähtus. Tervitused siitpoolt kõigile lugejatele! Kui nii edasi läheb, ei jäta ma kirjutamist ajutiselt katki, nagu vahepeal plaanis oli.

Päkapikk pidas kommionu ametit

2009-01-14T16:38:00.002+02:00

14.01.2009, Tartu Postimees

Paksu metsa sees elas päkapikk Albert, kes jagas nii palju saiu kolme pika pai eest, et ta pealagi kulus kiilaks. Tema naine läks vaesusest tüdinuna minema, sest andis ju päkapikk saiad ära ilma rahata.

Jõuluvana soovitas vanal, paksul ja kiilakal päkapikul hakata piilujaks ja kommionuks. Albertil tuli akende taga passida, ega lapsed pahandust tee. Kui mõni võrukael oli üleliia ulakas, siis tema sussi sisse päkapikk kommi ei pannud.

«Juba tükk aega enne jõulusid hakkasid levima jutud, et liikvel on kiilakas päkapikk, keda hüütakse Nuhk Albertiks,» kirjutab Heiki Vilep oma uusimas raamatus.

Neid komme, mis ulakatest üle jäid, püüdis päkapikk headele lastele jagada. «Ta pakkus kommi otse tänaval ja parkides, koolimajade treppidel ja üldse – kus juhtus,» kirjutab Vilep.

«Kuna aga inimesed on vahel väga õelad, siis hakkas peagi levima ka jutt, et Nuhk Albert on poole kohaga Kommionu.»

Udujuttude tegelased

Vilepi uusimas raamatus «Une-Mati udujutud» on teisigi tegelasi, kes on kirja pandud ühtviisi nii lapsi kui ka nende vanemaid, raamatu ettelugejaid silmas pidades.

Ühes udujutus käivad üheskoos tööl sukk ja saabas, teine lugu pajatab taskuvaras Tarmost, kes varastab taskuid, ja kotipoiss Kostjast, kes kogub kotte.

Ja näiteks jutus «Jaagup ja Hendrik» on juttu laululembesest poisist Hendrikust, kes tahtis täheks saada ja kõndis seepärast taevale lähemal, katusel. Samuti laulda ja laule teha armastav Jaagup käis ka katusel, kuid mitte ärkvelolekus, vaid unes.

Kahekümnes raamat

«Une-Mati udujutud» on Heiki Vilepi 20. raamat ja ühtlasi 18. lasteraamat. Kõik 20 on ilmunud 21. sajandil, alates aastast 2001.

Nii nagu mitmed teisedki tema teosed, on ka äsja ilmunud jutukogumiku illustreerinud Ott Vallik alias Moritz.

Esimeses Vilepi lasteraamatus «Tere!» (2002) on kunstnik joonistanud samuti ühe tegelase kiilaspäiseks. See on onu Artur, kes saab ema käest kukla peale laksu iga kord, kui ta napsab praepannilt kartuliviilaka.

Rohkem või vähem saavad ennast kiilakate meeldivasse seltskonda lugeda ka kirjanik Heiki Vilep ja siinse uudisloo kirja pannud reporter.

Raimu Hanson, Postimees

Kadunud jõulud

2008-12-25T14:21:00.001+02:00

Ühe väikese mere kaldal, väikese riigi väikeses linnas elas kord väike tüdruk nimega Nele. Nelel oli veelgi väiksem õde Kati. Nele ja Kati elasid oma vanematega väikeses majas, mis asus eemal kesklinna mürast. Igal aastal, kui saabusid jõulud, tõi Nele ja Kati isa koju kuuse. Kogu perega ehtisid nad kuuse ära ja isa pani veel puu latva ilusa jõulutähe. Kui tuba oli soojaks köetud ja küünlad süüdatud, oli väga mõnus ümber särava jõulupuu trallitada.
Kõige tähtsam oli muidugi jõuluvana külaskäik. Siis lugesid lapsed ja suured luuletusi ja tegid jõuluvana habemele pai. Selle eest said nad kingitusi. Kingitusi oli palju, nii palju, et jõuluvana ei jõudnud neid kõiki ise kohale tuuagi ja osa tuli suurest poest emmel-issil juurde osta. Poest, mis oli nii suur, et sinna võis ära eksida. Kui nad terve perega neoontuledes säravas hiigelpoes kingitusi valisid, nägid Nele ja Kati, kuidas inimesed üksteisele otsa jooksid. Mitmel neist oli niipalju kingipakke käes, et mõni pakk aeg-ajalt maha pudenes.
Mänguasjade leti ees põrandal aga vingerdas ja karjus täiest kõrist väike poiss. Tema kõrval seisis ema, kelle mõlemad käed olid kingipakke täis.
"Jonnib vist," osutas väike Kati poisile.
"Jonnib vist, jah," oli Nele sama meelt.
"Tal on ju nii palju kingitusi juba!" vaatas Kati poisi emme poole.
"Aga ta tahab vist veel," arvas Nele.
Siis pani poisi emme oma pakid maha ja võttis riiulist suure puldiga juhitava auto. Poiss jättis paugupealt nutmise järele ja haaras auto kaenlasse. Ta isegi ei vaadanud oma kingitust õieti, vaid kõmpis piki riiulit edasi, kael õieli ja silmad mööda mänguasju veel midagi otsimas. Nele ja Kati küll nii ei teinud. Nad teadsid, et emal ja isal on mõnikord vähem raha ja et iga kord päris kõike ei saa.
Kui tüdrukud olid oma asjad kätte saanud, trügisid nad vanemate sabas väljapääsu poole. Selja tagant hakkas jällegi kostma vingerdava poisi meeleheitlik kisa. Emme-issi vahetasid omavahel imeliku pilgu ja lisasid sammu. Väljapääsu juures jooksis neile otsa mitu jõuluvana.
"Küll neil on kiire!" vaatas Nele habemikele järele.
"Lapsed ootavad kingitusi," teadis Kati.
Suurest poest kostis veel kaugele eemalegi tümpsuga jõulumuusikat. Poeesisel väljakul seisid sajad autod ja õhk oli vingugaasist paks. Ümber väljaku helendasid tuledes suured punased ja rohelised pudelid, uhked firmade nimesildid ja muud pööraselt vilkuvad reklaamid, mis kõik kutsusid sööma, jooma, ostma ja võlgu võtma. Taamal lasti rakette ja kusagilt kostus väga valjuhäälset naeru.
Nele ja Kati jäid pea kuklas ilutulestikku vaatama, kui emme-issi autosse istusid.
"Võimas!" arvas Kati.
"Võimas!" kinnitas Nele.
Korraga aga jäi kõik vait. Ilutulestik lõppes, muusika katkes ja neoonreklaamid kustusid. Kui Nele ja Kati pilgu langetasid, ei näinud nad enda ümber enam ühtegi autot ega hingelist. Suure poe uksed olid suletud ja aknad pimedad. Keset parkimisplatsi seisis käed taskus vaid väike nukker päkapikk.
"Kus emme-issi on?" vaatas Kati enda ümber.
"Miks nad ilma meieta koju sõitsid?" ei saanud ka Nele aru.
Nad astusid päkapiku juurde ja vaatasid talle küsivalt otsa.
"Jõulud läksid ära," ütles päkapikk kurvalt. "Mõõt sai täis."
"Kuidas nii?" vaatas Nele päkapikku, siis enda ümber valitsevat tühjust ja siis jälle päkapikku. "Jõulud ei saa ju niisama lihtsalt kätte võtta ja ära minna!"
"Saavad küll," vastas päkapikk rahulikult. "Iga kannatus katkeb ükskord."
"Missugune kannatus see katki läks?" ei saanud Kati hästi aru.
"Noh, sinu issi ütleks, et viskas siibri ette," muigas päkapikk. Nüüd sai ka väikene Kati aru:
"Tähendab, et jõuludel sai kõigest kõrini?"
"Justament," oli päkapikk rahul. „Muide, minu nimi on Karla.“
"Aga mis nüüd edasi saab, Karla?" küsis Nele.
"Mis saab, mis saab ... kust mina tean. Ma arvan, et tuleks jõulud üles otsida ja tagasi tuua," sügas päkapikk Karla kukalt.
„Tagasi tuua ...“ kordas Nele mõtlikult. „Aga kuidas?“
„Näe!“ osutas Karla tillukesele saanile parkimisplatsi servas. „Mul on see siin.“
„See on ju nii tilluke!“ mossitas Kati. „Sellesse mahud ainult sina sisse.“
„Ja kuidas see üldse sõidab? Saani peab ju keegi vedama ka,“ teadis Nele.
„Rahu!“ ütles Karla ja astus saanikese juurde. Ta pobises midagi omaette, vaatas siis üles taevasse ja lõi jalaga vastu maad. Otsekohe hakkas saan kasvama. Peagi oli ta parasjagu nii suur, et kõik kolm mahtusid lahedasti sisse istuma.
„Hoidke nüüd kinni!“ kamandas väikene mehike ja pobises jälle midagi omaette. Saan tõusis õhku ja jäi kõrgele kaubanduskeskuse kohale rippu.
„Ma kardan,“ sosistas Kati Nelele kõrva.
„Rahu!“ kordas Karla ja tõusis püsti. Ta tõstis oma labakindas käe silmade kohale ja vaatas kaugusesse.
„Ma arvan, et jõulud kolisid Jõulurahu Orgu,“ teatas ta veendunult, osutas käega silmapiiri taha ja istus.
„Võtke teineteisel ümbert kinni,“ vaatas ta üle õla tüdrukute poole, „sõidu ajal võib külm hakata.“
Saan tegi tiiru poe ja parkimisplatsi kohal ning võttis siis suuna silmapiiri poole. All laiuvas linnas põlesid vaid tänavalaternad ja oli kuidagi eriliselt vaikne. Tundus, et kõik magavad rahulikku und ega tea jõuludest midagi.
Linn jäi lõpuks kaugele selja taha ja ees laiusid kuuvalguses sädelevad lumelagendikud.
„Kui ilus!“ piuksus Kati ülestõstetud krae seest.
„Ja vaikne,“ lisas Nele Katit enda vastu surudes.
Päkapikk juhtis saani veidi kõrgemale ja nüüd nägid nad igas küljes linnade ja külade kumasid. Nagu udukupliga kaetud küünlad, paistsid nad kaugelt kätte.
Kui nad olid juba päris kaua lennanud ja all laiuva lõpmatuna tunduva metsa kohal liikunud, ühmas päkapikk Karla üle õla:
„Olge nüüd valmis!“
Nele ja Kati painutasid oma külmuma hakkavaid kaelasid, et näha üle Karla õla. Ja siis see tuli! Mets lõppes järsult ja nende pilgule avanes hiigelsuur org, mis kumas lugematute küünalde kollasest valgusest. Tuhanded väiksemad ja suuremad ehetes kuused olid leidnud siin oma rahuliku pelgupaiga. Kuuskede vahel askeldas mustmiljon päkapikku. Nad kandsid kingituspakke ja kuuseehteid edasi-tagasi nagu sipelgad. Naljakas oli vaadata, kuidas mõned neist üksteisega kokku põrkasid ja uperkuuti lendasid. Siputasid õhus jalgu, ukerdasid end siis püsti ja lõid lõbusalt patsu.
„Kas see ongi Jõulurahu Org?“ küsis Nele.
„See tema ongi, jah,“ vastas päkapikk ja maandus oru keskele tühjale platsile.
Nende juurde jooksis kohe tähtsa olemisega päkapikk ja kukkus pragama:
„Sa tõid lapsed siia! Sa tõid inimesed siia! Mis sul arus oli!?“
„Need lapsed on teistsugused,“ vabandas Karla. „Nemad ei vingerdanud ostukeskuse põrandal ega norinud ühtegi asja.“
„Mida?“ ei uskunud tähtsa näoga päkapikk oma kõrvu. „See ei ole võimalik, et ei tahtnud kohe mitte midagi!“
„Me kirjutasime Jõuluvanale kirja ja tema tõi meile kõik selle, mis tahtsime,“ seletas Nele.
„Jah,“ kinnitas Kati, „mina sain suurte silmadega nuku.“
„Ja rohkem ei tahtnudki?“ Tähtsa näoga päkapikk pööras pea viltu ja vaatas Katit kavala näoga alt üles.
„Ei tahtnud jah,“ kinnitas Kati. „Korraga väga palju asju tahta ei ole ilus.“
„Vaata aga vaata!“ jäi päkapikk mõtlikuks. „Kuula ja imesta!“ Ta kõndis natuke aega edasi-tagasi ja püüdis käsi selja peale kokku panna. Kui see tal kuidagi ei õnnestunud, jäi ta seisma ja ütles rahunenult:
„Lähme, istume natuke!“
Nad astusid hanereas väikese künka suunas ja kui kohale jõudsid, nägid tüdrukud, et see ei olegi tühipaljas küngas. Suur võlvuks tõotas hoopis midagi enamat. Karla avas kriginal ukse ja nad astusid lumisest trepist alla. Tunneli lõppedes nägid tüdrukud midagi täiesti enneolematut. Keset suurt võlvkaartega ovaalsaali istus trobikondade kaupa päkapikke väikestes ringides koos ja iga ringi keskel põles mitu küünalt. Tähtsa näoga päkapikk juhatas nad lähima ringini ja päkapikud tõmbusid neile kohta tehes koomale.
„Võtke istet, kallid lapsed!“ lausus üks vanem päkapikk. Nele ja Kati istusid vaikides rätsepaistesse maha ja jäid päkapikke uurima. Neid oli vägagi erinevas vanuses ja suuruses.
„Me räägime siin oma kogemustest,“ seletas üks noorem päkapikk. „Nagu te teate, piilume me laste akendest sisse ja vaatame, kellele panna komm sussi sisse ja kellele mitte. Lapsi aga on väga erinevaid. Mõnikord on kohe kole raske otsustada.“
„Meie oleme ainult paar korda kommist ilma jäänud,“ uhkustas Kati. Nele tonksas teda küünarnukiga ja lisas:
„Noh, võib-olla veidi enam ...“
„Jah,“ lausus noor päkapikk, „oleks teiesuguseid häid lapsi rohkem, siis ei oleks jõulud siia põgenenud.“
„Aga häid lapsi ongi ju palju!“ vaidles Nele vastu. „Minu arust on hoopis suured inimesed jõulud ära rikkunud.“
„Ma ei tea,“ proovis Nele oma mõtet välja öelda, „aga mulle tundub, et mõned emad ja isad kohe ei saa oma lastele vähem kingitusi osta kui naaber või sõber või ... ma ei teagi, kes. Mulle tundub, et nad justkui võistlevad omavahel, et pärast näidata – näe, minu lapsele tõi jõuluvana selle ja selle ja niipalju ja naapalju.“
Nende juturingi kogunes ka päkapikke teistest ringidest ja varsti tunglesid nad Nele ja Kati nagu ilmaime ümber.
Nele ei lasknud ennast sellest segada ja jätkas:
„Ma arvan, et sellepärast need ostukeskusedki jõulude ajal nii palju kaupa täis topitakse ja veel arvan ma, et lapsed on ära hellitatud. Meie emme räägib, et ärimehed on jõuludest palagani teinud ja topivad kahe käega raha taskusse. Issi ütles jällegi, et jõulud on Coca-Colast veelgi võimsam äriprojekt. Ma ei saa sellest küll veel hästi aru, aga vanaema räägib, et päris jõulud on hoopis teistsugused.“
„Õige, mu laps,“ pani tähtsa näoga päkapikk oma väikese käe Nele põlvele. „Päris jõulud on hoopis teistsugused.“ Ta jäi kuidagi nukraks ja ohkas pikalt. „Päris jõulud on siin – küünlaleegi võbin ja hingerahu, hea sõna ja sõprade tugi.“
Korraga oli nii vaikne, et isegi leegi võbinat oli kuulda. Tundus nagu hoiaksid päkapikud hinge kinni ja aeg oleks justkui seisma jäänud. Nele ja Kati nägid vaimusilmas lapsi, kes polnud ühtegi kingitust saanud. Nende kurvad näod kumasid läbi aknaklaasi tänavalaternate valguses ja nende selja tagant ei paistnud ühtegi ehteis kuuske. Nad istusid hämaras toas ja vahtisid kurvalt kaugusesse.
Kati hakkas nutma.
„Palun andke jõulud tagasi!“ anus ta nuuksudes. „Palun andke õiged jõulud tagasi!“
Ka Nele ei suutnud ennast tagasi hoida ja anus samuti:
„Andke ka nendele lastele jõulud! Miks ei võiks kõik inimesed ühtemoodi rõõmsad olla?“
Päkapikud ümberringi olid surmtõsiseks jäänud ja vaatasid kõik ühes suunas – ukse poole. Trepist astus alla Jõuluvana ise. Päris Jõuluvana. Ta seisatas neist mõne sammu kaugusel, silitas oma pikka habet, köhatas kurgu puhtaks ja lausus madalal bassihäälel:
„On vist puhatud küll. Päkapikud, te teate, mis teha tuleb. Tegutsege!“ Ja päkapikud hakkasid kiiruga väljapääsu poole trügima, ummistades üles viiva tunneli ja trepi täiesti.
„Nüüd on nende laste aeg, kes seni kõigest ilma on jäänud,“ lausus Jõuluvana. „Teie aga tulge minuga kaasa!“ Nele ja Kati tõusid püsti ja järgnesid Jõuluvanale. Päkapikud andsid neile aupaklikult teed.
Kui nad suurest võlvuksest taas väljusid, seisis künka ees Jõuluvana saan koos põhjapõtradega.
„Näpista mind põsest!“ sosistas Nele Katile. Kati näpistaski.
„Ai, mitte nii kõvasti!“ Ta sulges korraks silmad ja avas uuesti. Põdrad, saan, Jõuluvana, päkapikud – kõik olid ikka veel alles. Ta ei näinud und!
„Kas te küüti sooviksite?“ muheles Jõuluvana.
Nele ja Kati ronisid sõna lausumata saani ja tõmbasid seal lebava kasuka endale külmakatteks peale. Jõuluvana ise ronis etteotsa ja võttis ohjad kätte.
„Viime tüdrukud koju?“ küsis ta põtradelt. Need korskasid valjult sõõrmetega, ajades välja suuri aurupahvakuid. Saan liikus paigast ja võttis sujuvalt suuna üles tähistaeva poole. Tüdrukud vaatasid üle õla tagasi ja nägid, kuidas sajad päkapikud lehvitavad neile järele. Nad lehvitasid kaua vastu.
Peagi kadus Jõulurahu Org metsa taha ja taas nägid nad igast küljest helendavaid linnade ja külade tulesid.
Kui nad kodulinna kohale jõudsid, maandus saan nende väikese linnaäärse majakese ette ja Jõuluvana aitas nad ilusasti maha.
„Olge siis ikka sama tublid edasi!“ ütles taat oma sügaval bassihäälel.
„Aga jõulud?“ hüüdis Kati. „Kas jõulud tulevad tagasi?“
„Nad ongi juba tagasi,“ muheles Jõuluvana oma mõnusat muhelemist ja võttis ohjad pihku.
„Kuidas tagasi?“ Tüdrukud vaatasid enda ümber ja nägid kõikjal akendes ehetes kuuski ja vabisevaid küünlaleeke. Kui nad veelgi tähelepanelikumalt vaatasid, märkasid nad aknalaudadel tillukeste päkapikkude askeldamist. Mitte üheski aknas ei näinud tüdrukud enam laste kurbi silmi ja ka reklaamtulede virvarr oli kusagile kadunud. Ääretu vaikus oli maad võtnud ja rahu laskus lõputu vaibana maa peale. Jõulurahu, see tõeline.

Kulka raha jagamine vihastas kirjanikud välja?

2008-12-22T14:23:00.009+02:00

Istun siin, loen ja mõtlen. Et mis nimelt vihastas ja keda ja kas üldse vihastas. Küsimus oli selles, et Indrek Hirvel ei lubatud aastastipendiumite jagamisel hääletada. Kuna ta ise ka taotles, siis enda eest ta kindlasti hääletada ei tohtinud. Teiste eest aga oleks pidanud tohtima küll.
Ja ei ole absoluutselt vahet, kas ta kuulub SAKK-i, NAK-i või AA-sse. Ta lihtsalt on ministri poolt hääletajaks kinnitatud ja peab saama võimaluse hääletada.
Kõik ülejäänud vaht - kes jääb ilma ja kes saab või kes peaks kelle asemel saama - on tuletatud ja mõttetu poleemika.
Mina isiklikult ei ole absoluutselt nördinud, et ma aastapreemiat ei saa. Ma pole kunagi saanud ja ei ole sellega järelikult ka harjunud. Olen siiamaani toime tulnud ja raamatud müüvad piisavalt hästi, et ära elada. Pealegi tegelen veel veebinduse ja muusikaga, teen laulusõnu ja saan Eesti Autorite Ühingust ka kopika. Ma ei saagi aru, miks mind märtriks on tehtud. See, et ma aastastippi üldse küsisin, tuleb tõepoolest oma panuse tunnetamisest. Kui ikka täiesti erapooletult asja aastaid jälgida, siis olen vähemalt ühe stipi elu jooksul ära teeninud.
Mis n.ö. kirjanikutöösse puutub, siis vaevalt väga paljud viitsivad asjaga enda 7-liikmelise pere elatamise kõrvalt nii intensiivselt tegelda:
Sel aastal 2 jutukogumikku, luulekogu ja romaan. Lisaks u. 70 kohtumist lugejatega, ühe lasteraamatu tõlge, vastsündinutele järgmisel aastal jagatava kogumiku "Las laps loeb" koostamine ja peaaegu valmis muinasjutukogumik ning üks lasteluulekogu.
Grafomaania? Kehvad raamatud? Ühelgi kohtumisel (kokku vast kusagile 300 kanti) ei ole mulle seda veel öeldud, ka mitte pilguga. Anonüümsed karjujad kommentaarides, kes ei ole ühtegi mu raamatut lugenud, teevad aga maatasa. Mille eest? Natuke solvav.
Mis puutub tähemärkide rohkusse, siis iga normaalne inimene saab aru, et lasteraamat kokkusurutuna hõlmab vaid mõnda A-4 formaadis printeripaberit ja selle kirjutamiseks kulub vaid mõni tund (kui sa ei pea just sisu kusagilt välja imema). Luuletused on muidugi iseasi - need tekivad aasta jooksul pideva mõttetegevuse tulemusena. Minul küll.
Nii et, kallid kommenteerijad ajalehtedes ja Delfis ja mujal, ütlen teile siin isiklikult, et ma ei ole absoluutselt ei kuri, solvunud ega mis iganes negatiivse reaktsiooni küüsis selle peale, et mulle aastastippi ei jagunud. Ausõna. Ja kui te loeksite läbi kasvõi ühe mu luuletuse, rääkimata raamatust, siis saaksite aru, et mu ausõna on ehtne.
Sümpaatne on siiski, et SAKK võitleb oma liikmete pärast. EKL ei ole ju ametiühing vaid klubi. Ja et SAKK on alles alguses ja ei ole ennast õieti tutvustadagi jõudnud, rääkimata liikmete värbamisest, sellest on vaid kahju.
Nii et, tegemist oli tegelikult protestilausega Indrek Hirve väljaviskamise vastu, mitte püüdega seletada, kui hea kirjanik on Mait Raun või Piret Bristol või Heiki Vilep. Las selle üle otsustavad ikka need, kes on lugenud. Ja see on hoopis teine teema.

Une-Mati udujutud

2008-12-12T17:09:00.002+02:00

Kämarajura-juttude kogumik sai valmis. Ott Valliku illustratsioonid, Aivar Õepa küljendus, minu kujundus. Õepa ütles, et viimase loo ("Head inimesed") eest võib peksa saada. Samuti võivat jama tulla Hendrik Sal-Salleri ja Jaagup Kreemi kummalist lapsepõlve kujutavast loost. No näis. Igatahes olen neid lugusid koolides juba kevadest saati ette lugenud ja on väga hästi peale läinud. Eriti nael Niilo ja päkapikust kommionu lood. Ühes koolis hakkas üks poiss nael Niilo loo peale naerma ja naeriski omaette kohtumise lõpuni välja. Muidu olevat normaalne kutt teine...

Universumi saab päästa vaid naer

2008-10-15T19:55:00.004+03:00

Kirjanduskriitik Ott Kilusk kirjutab "Horlokist ja Ürgvärava võtmest" nii:

Üha tihedam konkurents kirjandusturul on tekitanud situatsiooni milles uute trükiste ilmumine raamatukauplustesse on võrreldav laviiniga. On ilmselge, et selles müras pole võimalik orienteeruda. Nõnda võib juhtuda, et mõnigi muidu hea teos jääb lugejaile märkamatuks. Seda laadi veidike vähe tähele pandud kirjandussündmuseks võiks lugeda ka lastekirjanik Heiki Vilepi uue romaani „Horlok ja ürgvärava võti“ hiljutist ilmumist. On ju iseenesest üsna tähelepanuvääriv, et tegemist on algupärase, mahuka, rohkelt illustreeritud lasteulmekaga, milles leiduv soe huumor, sõbralik sotsiaalkriitika ja autori filosoofilised printsiibid pakuvad lõõgastavat lugemiselamust ka täiskasvanud lugejale. Peale selle on Vilepi Horlok äärmiselt sobivaks vahendiks ulmeromaani, kui eraldi seisva žanri analüüsiks ja spetsiifiliste tunnuste väljaselgitamiseks.
Romaanižanri analüüsimisel on üheks olulisemaks võtmemõisteks aeg-ruum ehk füüsikute keeles kronotoop. Kirjanik loob teoses fiktsionaalse ruumi, mis kasvab ja kahaneb vastavalt autori kunstitaotluslikele kavatsustele. Romaani aeg ei kulge samas tempos reaalajaga. Üks hetk võib venida lõpmatuseni ja aastad võivad lennata silmapilguga. Lugejani jõuavad tähenduslikud hetked romaanitegelaste toimetamistest, mis leiavad aset autori poolt määratud geograafilistes punktides. Kõike ebaolulist välja jättes jõuab lugejani fiktsioon, ehk elu essents nagu omal ajal on öelnud Tuglas. Romaanižanri alla kuuluvas ulmeromaanis saavad need printsiibid teravdatud tähenduse, niiöelda oma rolli.
Realistlikus romaanis on aja ja ruumiga mängimine eelkõige meetod oluliseks peetava tegevuse edasiandmiseks. Ulmeromaanis saavad need mõõtmed täieõiguslikeks jutustuse tegelasteks. Vaadeldava raamatu peategelane, teismeline tulnukapoiss Horlok ja tema sõbrad läbivad ülipikki vahemaid mõtteväljas liikumise abil. Tuleb määrata soovitud sihtkoha koordinaadid ja mõelda ennast sinna - lihtne! Maa päritolu poiss Andre asetatakse seikluste lõppedes koduplaneedile samasse ajahetke, kust ta alguses võeti. Piltlikult öeldes lõhub kirjanik kõik vaheseinad ja kainelt aega arvestavad kellad. Loob oma maailma, kus kehtivad ainult tema reeglid. Realistliku romaani autor ei pea kunagi vajalikuks selgitada lugejale aja ja ruumi nihutamise põhjusi. Ulmekirjanik seevastu esitab selle kohta kas kõrvalseisva jutustajana või tegelaste suu läbi nn. teaduslikke seletusi, mis muidugi kalduvad absurdi. Selline maailm ongi võimalik ainult antud teose kaante vahel.
Heiki Vilepi „Horlok ja ürgvärava võti“ on oma iseloomult traditsiooniline ulmeromaan, mille tegevus toimub kaugetel planeetidel. Üleloomulikud olendid (kes nii väga ei erinegi planeet Maa elanikest) jagunevad lasteraamatule omaselt üsna selgelt headeks ja halbadeks. Lugejaile avaneb kummaline ja naljakas maailm, kus liiguvad ringi pahaendelised hiidputukad, mõtteid lugevad kaarad, londilised alkohoolikud, muti taolised maa-alused, pingviin-ahvid ja veel paljud teised veidrad ning valdavalt heatahtlikud olendid. Lisaks sellele kirjule galeriile värvavad punase peaga humarid planeedilt Maa endale abiliseks lihtsa poisi Andre. Andre fenomeniks on maa elanikele omane intuitsioon - etteaimamisvõime. Niisiis on ka maa elanikel oma ainulaadne veidrus ja tänu sellele on nad universumi täieõiguslikud, kuigi arengus maha jäänud kodanikud. Horloki ja Andre kõrval on meeldejäävamateks tegelasteks vanaisa Thron ja väike karvane Pusa. Thron on elukogenud ja missioonitundega humar, kelle noorpõlve mälestustest kumab läbi lõbusat elumehelikkust ja iginooruslikku mässumeelsust. Alkoholil ja vastassool on üsna oluline koht tema kujunemisel humarite ühiskonnas kõrget positsiooni omavaks maailmapäästjaks. Pusa ülesandeks jääb jäigastunud moraalinormide lõhkumine. Oma täielikku nulltolerantsi väljendab ta sobimatus kohas kõhutuule laskmisega.
Selline pealiskaudsel lähenemisel obstöönsena tunduv huumor omab tegelikult sügavamat filosoofilist sisu. Tuntud semiootika professor Umberto Eco tsiteerib oma raamatus „Inetuse ajalugu“ keskaegset saksa kirjameest Karl Rosenkranzi: „...Soolegaasid on igas olukorras inetu asi. Kuna need aga kinnitavad inimese vabadust kammitseva ja tema tahtest mitte sõltuva nähtuse asjaolu, mis pahatihti inimesi ebameeldivalt üllatab oma ootamatu ilmumisega vales kohas, kuid samas välkkiirelt, nagu iseenesest, minema lipsavad, on nad oma omaduselt naljaka majavaimu sarnased, kes inimese kontrollimatult ja sans gene täbarasse olukorda seavad. Sestap on koomilise kirjanduse autorid neid alati ära kasutanud groteskse ja burleskse kujutamisel...”
Vilepi teksti lahtimõtestamisel on olulisteks märksõnadeks allegooria, iroonia ja grotesk. Erinevatel planeetidel elavate olendite elu-olu kirjeldades naeruvääristab Vilep liigjoomist, võltsviisakust, reklaamiorjust ja ülepaisutatud tundeid - lühidalt öeldes kõike seda, mida me tegelikult iga päev kohtame oma koduplaneedil ringi jalutades. Kirjaniku relvaks on naer. Meisterlikult kasutab autor situatsioonikoomikat, värvikaid kirjeldusi ja tabavaid võrdlusi. Romaani keel on sujuv ja jutustamisviis lugejale lihtsalt omaks võetav. Maailmakirjanduse taustal läheneb Vilepi väljendusvorm ehk kõige enam hiljuti jäädavalt lahkunud Kurt Vonnegutile, kelle romaanid „Tapamaja korpus viis“ ja „Titaani sireenid“ on samuti eelkõige allegoorilised, inimühiskonna vastuolusid analüüsivad ja sõda kui nähtust hukka mõistvad filosoofilised jutustused ning alles seejärel ulmekirjandusse kuuluvad teosed. Sarnane on ka nende kirjameeste huumorimeel. Eelkõige sõbralik ja samas igasugust võltsmoraali tingimusteta tauniv.
Ja lõpetuseks veel: siit-sealt on Horloki lugejate poolt tõusnud nurinat, et kummalised olendid selles raamatus räägivad kahtlaselt maalähedaselt. Teisiti öeldes kasutavad nad oma kõnes kujundeid ja võrdlusi, mis on omased planeedi Maa kultuurile. Ei tohi aga unustada, et suhtlemine selles romaanis kulgeb läbi imetillukeste kõrva paigaldatud tõlkeaparaatide. Järelikult on kõrgelt arenenud humarid suutnud luua aparaadid, mis mahutavad endas täielikku informatsiooni erinevate kultuuride keelte poeetika ja väljendusvahendite kohta. Meie loeme seda raamatut inimkeeles, seega valib masin meiega suhtlemiseks automaatselt välja ainult meile omased ja turvalised epiteedid, metafoorid ja muud kõnekujundid.
Lastekirjanduse tundja Mari Niitra on öelnud: "Ulmega on tiiba ripsutanud küll Boris Kabur kuuekümnendatel ja Henno Käo kaheksakümnendatel aastatel, aga sellega asi ka piirdub." (Postimees, 25.08.2008). Seega võb Vilepi raamatu ilmumist vaadelda ka kirjandusajaloolise sündmusena. Tegemist on niisiis esimese täismahulise ja stiilipuhta ulmeromaaniga eesti algupärases lastekirjanduses.

Horlok ja Ürgvärava võti

2008-09-14T23:07:00.005+03:00

Ootasin ära, et mis vastukajad maikuus ilmunud uuele ulmekale tulevad, ei julgenud nagu teemat enne puutuda.

Aga vastukajad tulid igati positiivsed. Vaatasin ESTER kataloogist - raamatukogudest laenutatakse mühinal ja Tartus olid vahepeal kõik ekemplarid väljas. Nüüdseks on ikka piisavalt häid sõnu öeldud ja tänan kõiki, kes mul seeläbi nüüd öösel magada lasevad.

Sai ju raamat koolipõlve fantaasiate põhjal kirjutatud. Mul muidugi väike hirm ka, et kohati tsipa keeruline teine lastele. Ma ise olin ju hull ulmekafänn ja neelasin kõik täiskasvanute vastavateemalised raamatud ka alla. Sestap oli tollane teadmistepagas ja ka fantaseerimine ise juba suhteliselt keerulised. Püüdsin küll kogu juttu lõbusamaks ja meelelahutuslikumaks teha - tegu ju ikkagi lasteulmekaga - aga üle lugedes leidsin ikka hunniku võõrsõnu. Kustutasin neid kaks tiiru maha ja asendasin kodumaiste sõnadega, aga ikka jäi sisse...

Igatahes on sedavõrd ilusaid sõnu kirjutatud ja kellegi kaudu edasi saadetud, et olen ka teravateks märkusteks valmis. Kõik ei ole ju ulmefännid. Mõned vihastavad nii meeletult, kui loevad nn. kuuma raamatut ja ei jaga grammigi pinginaabri vaimustust. Oleks vist pidanud kaane peale kirjutama: "Sina, kes sa ulmekirjandust ei armasta, jäta see raamat parem lugemata."

Mari Niitra arvustus Postimehes oli üllatavalt positiivne, kui tuletada meelde, et Liisu raamatu kohta kirjutas ta "üllatusteta raamat". Noojah. Praegu on Liisu jutud minu omadest vist kõige enam loetud ja Nukitsal said ka 8. koha mingi paari- või kolmesaja hulgast. Nii et, selle arvustamisega on nagu ta on. Horloki kohta kirjutas lõpus ainukese märkusena, et pikavõitu olevat. Sellepärast arvangi, et ulme mittefännidel ei tasu lugeda. Raamatu teises pooles tulevad sõjad ja muud sellised asjad - erinevate kosmoseasukate sõjalaevade kirjeldused, nende tööpõhimõtted, relvastus jne jne. Seda on päris mitu lehekülge ja huvi pakub selline süvenemine ainult andunud ulmefännidele. Tüdrukud ja vähem ulmesõbrad võivad ju need kohad vahele jätta - sisust nad sellega midagi ei kaota.

Vot selline jutt minu lasteulmekast. Kui ta ennast aastaga läbi müüb, kirjutan midagi sellist veel. Kui ei müü, siis vist ei kirjuta. Siis teen edasi seda, mis enamusele meeldib. Ei ole ju seegi paha.

Kui sa kiusad kassi

2008-09-03T23:23:00.008+03:00

Kui sa kiusad kassi

Kui sa kiusad kassi,
kass sul pissib sussi.
Tead ju kassi pissi -
võtab silmad kissi.

Kui sa kiusad rotti,
rott sul kakab kotti.
Tead ju: roti kaki -
haisust saab ataki.

Aga õrnem sugu –
see on raskem lugu.
Tead ju naist või plikat -
neil on keel kui vikat.

Pink ja puu

Tõusin öösel kell neli -
rahutus asu ei andnud,
jalad mind kodust välja
ise kui oleksid kandnud

Kõmpisin pargiteele
üksiku pingi juurde,
pingi, mis peidetud oli
sirelipõõsasse suurde

Siis mina palusin pingilt
andeks, et ei olnud aega
tookord hulk aastaid tagasi
istuda mõelda ja kaeda,

sirelilt palusin andeks
toona et otsust ei muutnud,
rutates mõistsin et kohut,
andestada ei suutnud

Pink aga vaikides kadus,
peagi ka põõsast ei olnud,
nii jäingi elama sellega,
mis oleks võib-olla olnud

Pluus

2008-09-03T23:16:00.006+03:00

(bluusi rütmis)

Ma tegin lahti kapiukse,
et endal valida üks pluus,
sest sain ma sünnipäevakutse,
mil kellaajaks lõpmatus.

Mul kapist vaatas otse silma
üks suur ja sarvedega lõust.
Ta ütles: "Nagunii jääd ilma
sest, mida hoiad kõigest jõust!

Seepärast eilsest lase lahti
ja ära oota homselt ka,
sa hoopis hetkele pea jahti
ja hiljem jälle unusta!"

Nii läksin püüdma elu hurma
ja algas lõpmatusse retk
ning mõistsin alles enne surma,
et kogu elu ongi hetk.

Sünnipäevaks

2008-09-03T23:12:00.001+03:00

Sünnipäevaks kingin sulle
suure sooja soovi.
Millise, sa ise seda
mõistatada proovi.

Selle soovi võtan põuest,
mitte peast või pihust,
mitte laulu seest või õuest
ega luulevihust.

Selle soovi sees on tiivad
ja üks pehme alus,
et sul kõrgelt kukkudes
ei oleks väga valus.

Kaks lasteluuletust

2007-10-20T15:14:00.000+03:00

Sattusin netis ringi hulkudes lehele nadka.pri.ee, tutvusin igasugu vanade pühade ja kommetega. Tahtmatult tuli selline luuletus:

Jaanuar

Jaanuaris käimas nähtud
kolme kuningat -
kolme meest, kes Looja tähte
näinud olevat

Veel on jaanuaris päev,
mil vibutataks nuuti -
jõulud aetaks minema
ja koerad aetaks kuuti

Taliharjapäeval aga
karu keerab külge
talve selgroog murdub katki
poegi saavad hülged

Poegi saavad sellal seadki
laudas kisa-kära
kuid kui Tõnisepäev saabub
söödaks pooled ära

Tegelikult jaanuar
on hoopis näärikuu -
nõnda juba ammu teda
kutsub rahvasuu

Kuused loobitakse välja
nina tilgub läbi
päevad läevad valgemaks
ja talv saab varsti läbi

Samal ajal harjutas seitsmeaastane tütar Liisu muusikakooli tarvis klaverit ja temaga juhtus nii:

Do-re-mi

Liisu õpib klaverit
tal tähtis nägu peas
noodipoisid paberil
on risti-rästi reas

Do-re-mi-fa-sol-la-si
kõlab kenasti
ainult mitte liiga palju
kordi järjesti

Liisu tüdinenult paneb
klahvidele käed
oo, mis imeline kõla
tekkis imeväel!

Proovib ikka uuesti -
enam nii ei tule
nukravõitu ilmega ta
pillikaane suleb

Unes Noodivõti räägib:
kõlama lööb viis
kui on selged do ja re
ja mi-fa-sol-la-si

Nii et, igal sammul luule, pane ainult kirja ...

Tondist ja hanetibust

2007-10-19T02:10:00.000+03:00

Väike nelja-aastane Madli kardab mul kolle. Tegi talle sellise luuletuse, et las õpib ära ja kordab - võib-olla mõjub.

Tont

Ma olen tont, jah, kole tont
ma olen kolli täis
ja väikseid poisse-tüdrukuid
ma hirmutamas käin

Kuid päris-päris lõpuni
ma halb ei olegi
sest tegelikult olemas
mind üldse polegi

Lapsena elasin suviti maal ja sealt meenub nii mõndagi. Vanadel olid kanad ja haned ja eriti on mul meeles üks hani, kes mind kaagutades mööda õue taga ajas. Püüan selle luuletusega kuidagi talle andeks anda. Väike reveranss möödunud hirmule.

Hanetibu

Vihmasadu - see on pidu
läbi lompide siis lidun
juuksed kleepunud on näole
silmad midagi ei näe

kalpsan läbi märja heina
mööda pehmeid metsaradu
lõpuks jõuan sooja tuppa
põuest välja võtan käe

pihus tillu hanetibu
lausub aga tasakesi:
“Ära jama, vihm on mulle
nagu hane selga vesi?”

Seierid

2007-10-16T12:17:00.000+03:00

Lapsena ei saanud ma üldse aru, misasi see aeg on. Eriti kui räägiti aja voolamisest. Miskipärast pidasin ma lühikesest seierist rohkem lugu ja arvasin, et kui ta oleks inimene, oleks ta hallipäine soliidne härrasmees ja tal oleksid prillid nina peal ja ta ise oleks ta üks ilmatu tark, kes oskaks ära seletada, kuidas aeg voolata saab.

Seierid

Kell teeb tik-tak-tik-tak-tik
seier lühike ja pikk
ühtemoodi ruttavad -
nad on vanad tuttavad

taas, kui üks on teise all
pikk siis ütleb lühemal:
vaata, kui sa tasa sõuad
siis sa kaugemale jõuad

ise naerab kuklas pea
lehvitab ja kadund pea
lühikene seier aga
muheleb, on vait ja vaga

tema teab, et aeg on aeg
lippad sa või tasa läed
aeg on ikka sama pikk
olgu hetk või igavik

Järgnevas luuletuses on päkapikud küll lihtsalt kujundlikuks abiks, sest kommijagamise probleem on ka ilma nendeta olemas.

Päkapiku laul

Panin sussi akna peale, olin hästi pai
hommikul siis sussi seest ma väikse kommi sain
väike õde pani ka ja oli hästi pai
aga tema sussi sisse suurem kompvek sai

Teisel päeval meie sussid hoopis tühjaks jäid
kas siis päkapikupoisu iga päev ei käi?
Lõpuks selgus kogu tõde, hargnes segadik
selgus et mu väike õde oli päkapikk

Habemega nali

2007-10-07T19:41:00.001+03:00

Lugu jälle elust enesest - oma kohatisi apse on läbi laulutoru hea tunnistada: kuidagi lõbusam. Egas ainult lastega kõik juhtu ...

Habemega nali

Issi naerab nii mis hirmus
issi naer on vali
eriti kui ette juhtub
habemega nali

kuidas habemega? - küsin
issi naerdes tantsib
kõhtu kinni hoides kõõksub:
seekord olid vuntsid

emme turtsatab ja tögab
asi pole naljas
meie issil pikad juhtmed
nalja lõug on paljas

Valmistun juba jõuludeks

2007-10-05T21:25:00.000+03:00

Naljakas jõulumees
(enam-vähem saab laulda "Aisakella" viisi peal)

Jälle aasta otsa saab
jälle valged mets ja maa
toome tuppa kuusepuu
kätte jõudnud jõulukuu
Õpib salmi väike mees
raamat uhkelt lahti ees
kuni kostab bassihääl
kes küll olla võib see sääl

Kop-kop-kop, kop-kop-kop, ukse lahti teen
lävel seisab jõulutaat - tal on valge habe ees
hop-hop-hop, hop-hop-hop - hüppab süda sees
kas mu kaunis jõulusalm ikka meeles on mul veel

Võtab istet jõulumees
kõht on väärikas tal ees
küsib salmi kõigi käest
naerab rõõmsalt kõigest väest
Issi tantsib, plaksutab,
emme ringi kepsutab
lapsed laulu laulavad
igaüks siis paki saab

Kop-kop-kop ...

ja kui lahkub jõulumees
habe viltu on tal ees
kõnnib trepist alla ta
lehvitame talle ka
sammud naabermajja seab
seal ta käima ka ju peab
ainult aru ma ei saa
miks nii tühja kotiga

Kop-kop-kop ...

Tähtis laps

2007-09-04T19:41:00.000+03:00

Viisin täna Liisu kooli ja tee peal tuli selline mõte:

Tähtis laps

Meie Liisu läheb kooli
ranits seljas, tutt on peas
ülekäigukohal autod
seisatavad pikas reas

Liisu aga rahulikult
astub üle triibutee
juhid võivad tähtsad olla
koolilaps on tähtsam veel

tähtsam kui ministriproua
presidendist tähtsam veel
ega rumalaid ei lasta
nõnda lihtsalt üle tee

Laulda ümiseb me Liisu,
aga mis ta järsku näeb:
mingi musta karva kiisu
temast tähtsalt mööda läeb

Tuli selline lastelulla vastu talve

2007-09-03T00:56:00.000+03:00

Naistepäev

Naistepäeval nalja pole
mehed tragid, poisid paid
emmed, vanaemad, tütred -
kõik nad kimbu lilli said

Väiksel Jukul aga mure
naabri-Kati koha pealt:
kas on tüdruk ta või naine
kes see ikka täpselt teab

Igaks juhuks kinkis õie,
Kati kaunilt punastas,
Jukule ta seitse pattu
hetke jooksul lunastas

Jukul aga ühest asjast
tekkis selge arusaam:
iga plika väiksest peale
veidike on juba daam

Mehed ja naised (laul segakoorile)

2007-07-28T11:47:00.000+03:00

Naine saatis seenele. Läksingi. Sain 4 kukeseent, hunniku kitsemampleid (mida keegi peale minu ei söö), mõned pilvikud, muud pudi-padi ja isegi ühe korraliku puraviku. Kokku pool tillukest ämbrit. Jube hea seenesoust tuli! Nii et, teinekord võib naise sõna kuulata küll.

MEHED JA NAISED

Mehed:

Meie, mehed, teeme ilma
tähtsaid asju ajame
vahel harva teeme silma
harva õrnust vajame

Naised:

Vale jutt ja tühi loba
naisteta te küll ei saa
naisteta on mehed kobad
käteta ja jaluta

Mehed:

Kes see hoiab kindlalt tüüri,
kui on ajad kasinad?
Kes laob rahvuslikku müüri
juhib riigimasinat?

Naised:

Mingit masinat ei juhi
see kel augud soki sees
see, kel taldrik ees on tühi
võidund lips on viltu ees

Refrään (koos):

Eal ei lõppe aasimine
kes on tähtsam, kes on ees
kas on naine olulisem
või on olulisem mees
Mõlemad on esirinnas
ilma nendeta ei saa
kuni üldse veel on hinnas
emakeel ja isamaa

Mehed:

Aga laulud - need on loodud
ikka aina isadest
isamaast ja isamajast
linnupesa sarnasest

Naised:

Ei teil oleks eesti meelt
kui poleks eesti emasid
kui ei oleks emakeelt
ja ema sõnu hellasid

Refrään (koos):

Eal ei lõppe aasimine ...

X Noortepidu - 29.06 - 01.07.2007

2007-07-02T12:09:00.000+03:00

Tõepoolest üks suurima väega pidu minu elus! Ja mitte vist ainult minu elus. Hästi organiseeritud, korralikult läbi viidud ja üldse. Ilm oli ka täitsa mõnus. Delfi kommentaarides jääb mudugi nii mõnelegi hambusse presidendi väsinud hääl ja see, et Savisaart ei olnud hästi näha. Aga kui ajukääbikute räuskamine välja jätta, oli tegemist siiski ülivõimsa üritusega. Ei ole noortel sugugi seda väge vähem kui üldlaulupeolistel!
Meeldejääv oli väike tegijate koosviibimine peale laulupeo lõppu Oru hotellis, kus sõnu suurt enam ei tehtudki - kõik oli peo endaga öeldud ja sõnum rippus võimsa aurana tegijate kohal õhus.

Ilmapuu lävel. X Noorte Laulu- ja Tantsupidu.

2007-06-06T01:19:00.000+03:00

Peo tarvis sai siis kirjutatud sõnad kolmele laulule:

"Tahaksin Olla" (viis Indrek Kalda)
"Puu on puude kõrgune" (viis Indrek Kalda)
"Ja suvi tantsib ..." (viis Tauno Aints)

Veel vahetekstid, alguse- ja lõpuütlemised, vaheluuletused. Töö sai kenasti tehtud.
Lisaks sündisid selle töö käigus veel Hirvo Surva tellimusel Piret Ripsi heliloominguna laul "Isad ja pojad", mis tuleb 2009. a. laulupeol esitusele.
Valmisid ka Gustav Adolfi Gümnaasiumi hümn ja lastelaul "Emmele", mõlemad samuti Piret Ripsiga koostöös.
Nüüd siis jääb üle oodata pidu ennast, et tulemust noorte lauljate-tantsijate esituses näha.

Puu on puude kõrgune

2007-05-31T11:07:00.000+03:00

Puu on puude kõrgune, muru murumadal,
õnn on õnnesuurune, selg on seljataga.
Valu on mäekõrgune, usk tas murumadal,
kui me lõpuks virgume, hing on vait ja vaga.
Kui me lõpuks virgume, puu on murumadal,
muru puude kõrgune, kinni kasvand rada.
Siis näib õnn mäekõrgune, valu murumadal,
kui me lõpuks virgume, kõik on seljataga.

Taevas taevakõrgune, silmapiir on kauge,
lähedal on lähedus, kuni usk ei rauge.
Kuni ükskord virgume, hing on vait ja vaga,
kuni üle sirgume sest, mis seljataga.
Kui me lõpuks virgume, taevas jälle madal,
silmapiir on lähedal, elu seljataga.
Siis on madal kõrgemal, kõrge paistab madal,
kui me ükskord virgume, kõik on seljataga.

Keset ilma Ilmapuu - ta on kõrgem veelgi,
kui on valu, õnn või rõõm, tähed linnuteelgi.
Suurem kõigest ilmapuu, suurem veel kui maa,
ainult laulu sisse veel ära mahub ta
Põlvest põlve laulame rõõmudest ja murest,
sellest, millest hingame, maast ja veest ja tulest,
laulu sees me virgume kõrgemaks kui ise,
suureks õnne laulame, tähtsaks olemise.

Kui me ükskord virgume, ees on jälle algus,
seisab õites ilmapuu, okstes päiksevalgus.
Laulu sees me virgume kõrgemaks kui puu
Ilmapuuna elame, kuni laulab suu
Põlvest põlve laulame rõõmudest ja murest,
sellest, millest hingame, maast ja veest ja tulest,
laulu sees me virgume kõrgemaks kui ise,
suureks ennast laulame, suureks olemise.

Selline tuli siis lõppversioon. Indrek Kalda viisile. Laul tõotab kujuneda Lulu- ja tantsupeo finaaliks. Huvitav, et terve internet on vastukajasid täis, aga autoreid ei ole peaaegu kusagil mainitudki. Peale Laulupeo kodulehe. Vahet pole. Üritus ise ruulib täiega.

Olen pursui!

2007-05-24T11:32:00.000+03:00

Naine võttis lõpuks ikka pangalaenu. Oleme siis nüüd eesti keskmised - 30 aastat panga orjad. Aga vannituba sai mõnna. Pole enam 1993. aastast oma vannis käinud. 14 aastat sitast elu! Tehke järgi.

18.05 oli Viljandi järvel luulepiknik. Omanäoline ja vahva üritus. Juku-Kalle Raid ja Indrek Hirv ja lastekirjanik - lahe kombinatsioon.

Isad ja pojad

2007-04-09T11:38:00.000+03:00

Istub nina vastu akent
väike poiss ja aru peab:
küll on isal elu lihtne
tema kõiki asju teab

Teab miks päike looja läheb
teab miks süda valutab
teab miks meil on raha vähe
nurgast nurka jalutab

Aga isa vastu akent
surub nina aru peab:
küll on pojal elu lihtne
maailmast veel vähe teab

Oleks minul tema mured
oleks lihtne elada
aga minul käivad kured
arved posti laekuvad

Peagi poisist sirgub isa
isast saanud vana mees
pojal peas on isa mõtted
isal rahu rinna sees

Nii need isad ja ka pojad
eluaja õpivad
oma nina vastu akent
igavesti topivad

Lõpuks isasid ja poegi
vanaisaks hüütakse
särasilmil lapselapsi
põlve peale säetakse

Suur Reede

2007-04-06T21:07:00.000+03:00

Meenus ühe Elva algklasside poisi küsimus: Kas sa siis ka veel kirjutad, kui keegi enam ühtegi su raamatut ei loe?
Eks sa vasta! Ütlesin, et kirjutan ikka, sest kui midagi hästi kirja saab, on see nagu päeviku eest - üle lugedes tuleb sügav tunne uuesti meelde, mõnikord tugevamgi kui originaal.
Tea, kas see nii on ...

Kirjutan muinasjuttu:

...
Suurest poest kostis veel kaugele eemalegi tümpsuga jõulumuusikat. Poeesisel väljakul seisid sajad autod ja õhk oli vingugaasist paks. Ümber väljaku helendasid tuledes punased ja rohelised pudelid, uhked firmade nimesildid ja vilkuvad reklaamid, mis kõik kutsusid sööma, jooma, ostma ja võlgu võtma. Taamal lasti rakette ja kusagilt kostis väga valjuhäälset naeru.
Nele ja Kati jäid pea kuklas ilutulestikku vaatama, kui emme-issi autosse istusid.
"Võimas!" arvas Kati.
"Võimas!" kinnitas Nele.
Korraga jäi kõik vait. Ilutulestik lõppes, muusika katkes ja neoonreklaamid kustusid. Kui Nele ja Kati pilgu langetasid, ei näinud nad enda ümber enam ühtegi autot. Suure poe uksed olid suletud ja aknad pimedad. Keset parkimisplatsi seisis käed taskus vaid väike ja nukker päkapikk ....

Illustreerimisel on jutukogumik "Kurjajuurikas" - 5 juttu lapse nuhtlustest: kurjajuurikast, kitupunnist, pugejast, valevorstist ja pikanäpumehest.

Lasteluulekogu "Katus sõidab" juba trükitakse.

Lapsed kasvatavad kausside sees muru. Panime kummagile sinna muru sisse kaks kollast tibukest ja ennäe - ennast pole ollagi, aga munesid värvimiseks tervelt 20 muna valmis!

Poliitikud väärtustavad lõpuks leheveergudel eesti keelt. Imelik see ilmaelu. Ei väsi imestamast. Ju siis ei ole veel päris känd.

Merca tegi mulle sünnipäevaks:

2007-03-28T09:30:00.000+03:00

Wibu-Wibu! Kaenlas kibu,
pole vihta ega kerist.
Sellega sa, vana libu,
erinedki Lennart Merist

Mulle tehakse sünnipäevaks väga harva luuletusi. Õigemini on see esimene. Sestap olen ka liigutatud. Tänan, Merca!

Itimeestele

2007-03-28T09:21:00.000+03:00

ITIMEES

ITIMEHEL PEA ON PAKS
MUDIB NÄPPE NAKS JA NAKS
ARVUTIL ON KUKKUND KIIRUS
ARVUTIS VIST MÖLLAB VIIRUS

SEINAAUGUST VAATAB HIIR
SEE ON ITIMEHE PIIR
AITAB! KARJUB ITIMEES
NÜÜD ON TÄITSA SIIBER EES!

ASTUB AKNA JUURDE, NÄE -
VÄLJAS KEVAD JUBA KÄES
ÕHKAB - OH, KUIS SOBIKS SEE
ARVUTIEKRAANILE

Sünnipäev

2007-03-27T08:46:00.000+03:00

Asjademaailma unenägu katkestas laul. 80-aastane ema, naine ja pikkuse-vanuse järjekorras ülesrivistunud lapsed (4., 7., 14. a.) laulsid voodi ees "Õnne soovime sul". Olin nii unesegane, et nentisin ühte silma lahti kangutades: küll on hea, et nad kõik viisi peavad.
Kingituseks sain udupeene ruudulise pluusi, nii et ei pidanudki oma kaltsukast ostetut selga tõmbama. Ka kirjanik hakkab heaoluriiki jõudma, mõtlesin.
Õhtul oli küljendaja serverisse üles laadinud uue lasteluulekogu trükifailid ja nii saan täna ka teise kingituse - 15. raamat läheb trükikotta.

Mõtteid Kultuurkapitalist ja EKL-st

2007-03-26T09:34:00.000+03:00

1. Kulka toetused võiksid Liidu liikmetele tulla eelisjärjekorras
2. Igasse Eestimaa raamatukokku vähemalt 1 eks igast eestikeelsest algupärasest kirjandusteosest
3. Vabakutselistele aastaringne toetus kasvõi keskmise pensioni ulatuses
4. Maha bürokraatlikud ja keerulised kulka taotluste ja araundevormid Liidu liikmetele! Aruandeks võiks olla ainult teos ise.
5. Tegevkirjutajast Liidu liige ei peaks taotlema soovitusi teistelt liikmetelt. See on küll ametlikult nüüd mittekohustuslik, aga tegelikult toimib kõva nimi taotluse all ikkagi. Liitu vastuvõtmine on iseenesest juba KL soovitus - autoriteetsem kui mistahes üksikisiku oma. Kui keegi põhja käib, jamaga maha saab või muidu minna laseb, reguleerigu seda asja Liit, mitte Kulka, kes ilmselt ei loegi käsikirju.
KL ei peaks valikuta kogu kremplit Kulkale esitama. Vastupidi, valik võiks karmimgi olla. Lihtsalt KL, kui loomeliit, võiks oma võimsust rohkem teadvustada-kasutada ja liikmetele tõeliseks katuseorganisatsiooniks olla ...

Miks peavad KL liikmed üldse läbima Kulka sõela? Kui KL toimiks nagu ametiühing või mis iganes terviklik üksus, siis piisaks ju sellest, et stipiavaldused saata KL vastavale komisjonile, kes siis esitab KL-i poolt Klukale taotluse kogusumma peale. KL-i liikmete aruandlus võiks olla KL-i kui kõikse pädevama organi otsustada. Siis tuleks kogu masinavärgi mädasus kohe päevavalgele - hetkel, mil Kulka ei eralda KL-ile näiteks sentigi. On ju NAK, Tuulelohe, Värske Rõhk jne. Nad kõik esitavad stipitaotlusi. Kas KL ei saaks seda teha?
Tuleb meelde linnakodanike ja Ükskülli juhtum. Ükshaaval nullitakse vajadusel (või lihtsalt suva järgi) kõik ära, linna on raske nullida. Praegu jätab KL oma liikmed ametnike meelevalda.
Miks ei võiks ma tuua oma trükikoja hinnapakkumise ja käsikirja (honoraritaotluse jms) Kirjanike Liitu, et omad ja pädevad inimesed selle läbi vaataksid koos ülejäänutega Kulkale esitaksid. Ja kui KL juba mõnest jaotusest raha ei saa, siis on ikka tõsine põhjus põhiseaduse tasemel asja kallale asuda.
Ja otse loomulikult tuleks kirjanike suhtes asendada mõiste "vabakutseline" "kutselisega".