27.8.10

Üks liikuv kõrts kuluks Emajõele ära

Nupuke Linnalehele...


Olen Tartus sündinud ja kasvanud. Juba poisikesena sai Emajões kupsus käidud ja kasuisa mootorpaadiga ringi sõidetud. Ja need laevasõidud!
Ainult soojad mälestused. Eks ka need jalutuskäigud plikadega, kui peopesad higistasid ja punastamine veel välja tuli. Paar korda olen jõekaldal isegi töinanud, jälgides, kuidas kaldapajud vette vagusid joonistavad, ja saanud lohutust sellest, et koos veega möödub ka kõik ülejäänu, kaasa arvatud valu.
Muidugi meenuvad ka kärarikkad üritused, üle jõe luuletuste lugemine, tantsimine kaarsillal ja purjuspäi kunagisest Kaunase restoranist välja koperdamine. Karjusin siis Kaarsilla poole täiest kõrist laulda, et ei saa mitte vaiki olla.
Siiski jäävad sügavale mällu pigem öine linnatulede peegeldus vees ja mõtlikud jalutuskäigud kaldaid ääristavatel alleedel.
Midagi peale tünnisõitude ja lodja võiks ikkagi veel olla. Kuigi ma pole enam nii elu täis kui vanasti, tunnen, et üks korralik kõrts liikuval laeval koos svingibändi ja hea šampusega kuluks Emajõele ära. Saaks suvel kuuvalgel pargipingil istuda, mööduvat tuledes laeva jälgida ja nentida: “Näe, Tartus elu keeb!” Kunagi ju Santa Maria oli.
Ja Annelinna lõpus võiks veel üks sild olla.
Selliseid vee ääres istumise kohti tahaks rohkem näha. Vee voolamise vaatamine on nii rahustav tegevus, et ma paneks kõik stressijad sinna ritta istuma. Las rüüpavad teed ja tunnetavad, kuidas aeg koos jõega voolab. Luuletajatest ma ei räägigi. Hannes Varblasega sattusime kord pontoonsilla alla istuma ja juba sündis pikk luuletus sellest, kuidas sild sellepärast kärarikast siblimist seljast maha ei raputa, et kõhualuse jõe mõtisklusi mitte häirida.
Ema, jõgi, Tartu...

Kommentaare ei ole: