27.8.10

Üks liikuv kõrts kuluks Emajõele ära

Nupuke Linnalehele...


Olen Tartus sündinud ja kasvanud. Juba poisikesena sai Emajões kupsus käidud ja kasuisa mootorpaadiga ringi sõidetud. Ja need laevasõidud!
Ainult soojad mälestused. Eks ka need jalutuskäigud plikadega, kui peopesad higistasid ja punastamine veel välja tuli. Paar korda olen jõekaldal isegi töinanud, jälgides, kuidas kaldapajud vette vagusid joonistavad, ja saanud lohutust sellest, et koos veega möödub ka kõik ülejäänu, kaasa arvatud valu.
Muidugi meenuvad ka kärarikkad üritused, üle jõe luuletuste lugemine, tantsimine kaarsillal ja purjuspäi kunagisest Kaunase restoranist välja koperdamine. Karjusin siis Kaarsilla poole täiest kõrist laulda, et ei saa mitte vaiki olla.
Siiski jäävad sügavale mällu pigem öine linnatulede peegeldus vees ja mõtlikud jalutuskäigud kaldaid ääristavatel alleedel.
Midagi peale tünnisõitude ja lodja võiks ikkagi veel olla. Kuigi ma pole enam nii elu täis kui vanasti, tunnen, et üks korralik kõrts liikuval laeval koos svingibändi ja hea šampusega kuluks Emajõele ära. Saaks suvel kuuvalgel pargipingil istuda, mööduvat tuledes laeva jälgida ja nentida: “Näe, Tartus elu keeb!” Kunagi ju Santa Maria oli.
Ja Annelinna lõpus võiks veel üks sild olla.
Selliseid vee ääres istumise kohti tahaks rohkem näha. Vee voolamise vaatamine on nii rahustav tegevus, et ma paneks kõik stressijad sinna ritta istuma. Las rüüpavad teed ja tunnetavad, kuidas aeg koos jõega voolab. Luuletajatest ma ei räägigi. Hannes Varblasega sattusime kord pontoonsilla alla istuma ja juba sündis pikk luuletus sellest, kuidas sild sellepärast kärarikast siblimist seljast maha ei raputa, et kõhualuse jõe mõtisklusi mitte häirida.
Ema, jõgi, Tartu...

19.8.10

Liisu ja hullumaja puhvet


Alludes laste võimsale järeleandmatule survele, kirjutasin Liisu-juttudele järje: "Liisu ja hullumaja puhvet". Raamat ähvardab ilmuda septembri alguses ja koosneb neljast jutust.

Andmed:

Ilmumise aeg: september, 2010
ISBN: 978-9985-9754-5-9
Illustratsioonid: Pille Tammela
Kujundus: Heiki Vilep
Küljendus: Margus Nõmm
Lk-de arv: 56
Formaat: A-5




Katkend raamatust:

KUI EMME VANNITOA UKSE AVAS, EI SAANUD TA ALGUSES MIDAGI ARU.
„MIS SEE SIIS NÜÜD VEEL ON?“ VAHTIS TA SEGASEL PILGUL VANNITÄIT AJALEHEPABERIT JA SIIS ÕHETAVAID LAPSI.
„SEE ON RAHA, EMME!“ TEATAS LIISU.
„PALJU RAHA!“ LISAS MADLI.
„TULE PROOVI KA, EMME!“ TÜDRUKUD TULID VANNIST VÄLJA JA TÕUKASID EMMET VANNI POOLE.
„HULLUKS OLETE LÄINUD VÕI?“ AJAS EMME VASTU. „TÄITSA HULLUD!“
„SA VÄHEMALT PROOVI!“ AJASID LAPSED PEALE JA EMME ANDIS LÕPUKS ALLA. TA RONIS VANNI JA ISTUS MÕNDA AEGA NIISAMA. LUGES PABERITELT NUMBREID JA MUIGAS. SIIS AGA TULI TALLE KORRAGA IMELIK LÄIGE SILMADESSE JA TA VISKAS KAHE PEOGA RAHA ÕHKU. PABERID SADASID TALLE PÄHE JA EMME VISKAS UUESTI.
LÕPUKS LASI TA ENNAST PIKALI RAHA SISSE, NII ET VANNIST PAISTSID AINULT PÕLVED. EMME TEGI KÄTEGA LIIGUTUSI, NAGU OLEKS TA TAGURPIDI UJUNUD. KUI TA UUESTI PINNALE TÕUSIS, OLI TAL ÜTLEMATA RAHULOLEV NÄGU PEAS.
„SEE EI OLEGI NII PAHA MÕTE!“ ÜTLES TA NAERATADES JA PESI RAHAGA NÄGU.
„TÄITSA RIKAS TUNNE ON!“
„KAS ME PEAME NÜÜD KÕIK AHJU TOPPIMA?“ KÜSIS LIISU.
EMME MÕTLES NATUKE AEGA JA ÜTLES:
„TEATE, LAS TA OLLA PEALEGI, KÜLL MA ISE KORISTAN SIIN ÄRA. TEIE VÕITE NÜÜD ÕUE MÄNGIMA MINNA, MUIDU LÄHETE KOPITAMA SIIN TOAS!“
LAPSED TÕMBASID ÕUERIIDED SELGA JA LÄKSIDKI VÄLJA.
MÕNE AJA PÄRAST KUULSID NAD VANNITOA AVATUD AKNAST ISSI JA EMME NAERU.
„HUVITAV, MIKS NAD RÄÄGIVAD, ET RAHA TOOB AINULT MURET JA ET RAHA POLE TÄHTIS?“ VAATAS LIISU MADLILE OTSA. MADLI KEHITAS ÕLGU JA KUI TA VEEL NATUKE ISSI NAERU KUULAS, HAKKAS TA ISE KA NAERMA. ON JU NII, ET NAER ON NAKKAV NAGU NOHUGI? LÕPUKS NAERSID LIISU JA MADLI KÕVA HÄÄLEGA ISSI JA EMME NAERU KAASA.
„RAHA ON MEIL NÜÜD NAGU PUTRU!“ OLI MADLI PÄEVATÖÖGA RAHUL.
„IGATAHES,“ OLI LIISU NÕUS.

„TEAD, MIS!“ TÕSTIS LIISU NÄPU ÜLES. „MUL TULI MÕTE!“
„NOH?“ KÜSIS MADLI.
„PANGAONUD VÕIKS PANKADE ETTE KA SUURED RAHAKASTID PANNA,“ SELETAS LIISU. „SIIS SAAKSID INIMESED SEAL SEES HÜPATA!“
„JUBE ÕIGE MÕTE!“ ARVAS MADLI. „SEE ON VÄGA HEA MÕTE! KOHE, KUI TUJU PAHA JA RAHA VÄHE ON, LÄHED JA HÜPPAD!“
ÕHTUL SÕITIS ISSI AUTOGA POODI JA TÕI SUURE SEFIIRITORDI. LIHTSALT NIISAMA, ILMA PÕHJUSETA. MILJONID OLID KENASTI AHJU TOPITUD JA PÕLEMA PANDUD. TUBA OLI MÕNUSALT SOE JA TORT LAUSA SULAS SUUS.