24.3.10

Romaani HIRM sisust lühidalt

Mõnede sõprade ja lugejate soovile vastu tulles seletan raamatu sisu lühidalt lahti:

Nooremas keskeas mees Eric avastab ühel hommikul, et tal pole naist, autot, töökohta, raha ega suitsu. Tagatipuks elab ta esimesest suuremast linnast mõnekümne kilomeetri kaugusel metsa sees. Teda haarab hirm tuleviku ees. Eksistentsialistlikke mõtteid mõlgutades püüab ta olukorrast välja rabelda romaani kirjutama hakates. Oma teosesse fantaseerib ta iseenda mitmel erineval moel, mitme erineva isiksusena. Vahe reaalsusega on selles, et oma tegelasi ja nende hirme suudab ta erinevalt omaenda reaalsusest kontrollida. Vähemalt esialgu.
Raamatu tegevustiku hargnedes muutub kontroll tegelaste üle üha enam küsitavaks ja lõpuks muutuvad tegelased sedavõrd reaalseteks, et materialiseeruvad Ericu ellu. Tekib küsimus, kas fantaasia on reaalsem kui fantaseerija?
Romaani lõpus arenevad tegelikkuse ja väljamõeldise suhted veelgi kaugemale, nii et senist lugu raamistanud peategelase Ericu reaalsus muundub väljamõeldiseks. Seda ilmselt tükkis romaani pärisautori Heiki Vilepi endaga.
Raamatu kirjutamise käigus leiab peategelane endale nii töö kui elu mõtte. Hirmude põhjused on leitud, pahupidi pööratud, puust ette tehtud ja punaseks värvitud. Raamatu tegelased võivad kaduda. Nende hävitamisega autor romaani lõpupoole ka peaasjalikult tegeleb.
Lugeja mõtlemapanemiseks on nii mõnedki otsad lahtiseks jäetud. Täielikult mõistab romaani sõnumit ehk ainult see, kes analoogse sisevõitluse ise läbi teinud. Ja selliseid inimesi peaks praeguses Eestis olema massiliselt.

1 kommentaar:

ma k6nnin ja k6nnin l6pmata teel... ütles ...

mulle tundub viimasel ajal eesti meeste kirjatükke lugedes, et meestel on praegu keerulisem elada, kui naistel!
naine saab oma hingesegaduse matta laste (lastelaste) kantseldamisse ja majapidamisse, mis on nii reaalsed, et tulemus on peaaegu alati näha ja tunda.
kõik, mis segadust ja muret tekitab, saab natukeseks edasi lükata, perioodi, kui on aega järele mõelda...
veel parem, kui mõteteks ja eneseanalüüsiks üldse aega ei jäägi, on kuidagi kergem elada <:0}