7.2.10

Piret Bristol romaani "Hirm" kohta

Esitlusel Tartus, 04.02.2010 ütles Piret Bristol oma kõnes:

Heiki raamat langes samasse Lõuna-Eesti romaanide lainesse, mis on hästi võimsalt tulnud Ruitlase „Naisest“ alates - Ruitlase „Naine“, Merca „Mees“ ja Heiki oma on nüüd kolmas.
Need on sellised hästi omapärased raamatud. Heiki raamat ei sarnane ei Ruitlase ega Merca omaga, ta on täiesti isemoodi ja minu jaoks suur üllatus, sest ma ei ole midagi sellist tema sulest enne lugenud. Ma ei ole midagi sarnast isegi üheltki eesti kirjanikult lugenud. Võrdleksin seda selliste ameerika superkangelaste lugudega, nagu näiteks Batmani lood, lood Ämblikmehest ja muudest säärastest tegelastest.
Juba esimesest leheküljest alates hakkab hargnema raamatus põnev lugu mehest, kes on keerulises situatsioonis. See situatsioon viib ta selleni, et ta hakkab kirjutama raamatut. Tema raamat on selle raamatu sees. Tegelikult on siin raamatus mitu raamatut. Üks on raamatu peategelasest, teist kirjutab peategelane. Tihtipeale juhtub, et kui ühes raamatus on kaks raamatut, siis üks hakkab teisele alla jääma või tavaliselt see raamat, mida pannakse peategelane kirjutama, on märgatavalt lahjem peategelase enda loost. Selle raamatu puhul on täiesti nauditav see, et mõlemad lood on võrdväärselt huvitavad, kusjuures nad pisut parodeerivad kriminaalromaani. Ühesõnaga – žanr, mida Eestis ei ole tegelikult hästi kirjutatud. Ma olen ise suur kriminaalromaanide lugeja, olen lugenud neid sadu ja sadu.
Seda raamatut ma ulmeks ei peaks. Samamoodi võib öelda ulme ka „Pöidlaküüdi reisijuhi“ kohta, mis tegelikult ei ole ulme. Ta on midagi muud ja ma ei oska seda määratleda.
Mida ma selle raamatu puhul imetlen, on see kirjutamise ladusus. Eesti romaani lugedes on tihtipeale tõesti tunne, et ta ei tohi olla põnev, ladusalt kirjutatud ja ühe hingetõmbega läbiloetav. Lugesin just äsja intervjuud Simenoniga, kes ütles, et tänapäeva romaan tema meelest peaks olema läbiloetav ühe hingetõmbega. „Hirm“ on seda kindlasti, sest ma ise lugesin ta kusagil kahe ja poole tunniga läbi - ei suutnud lihtsalt käest panna. Temas on sellist lahedust, kergust ja lõbusust, mida ka tavaliselt eesti romaanis ei ole. Kui eesti kirjanik kirjutab oma esimese romaani, siis on väga raske sealt leida lahedust, kergust ja lihtsalt kirjutamislõbu, mida ma lausa Heiki puhul kadestan, sõna otseses mõttes. Raamat algab meeletult hoogsalt, teda on raske kõrvale jätta umbes samamoodi, et kui sa juba hakkad vaatama Batmani filmi, siis sa pead kõik osad ära vaatama. Sul tekib lihtsalt sõltuvus.

3.2.10

Romaani HIRM esitlus