26.1.10

Romaan HIRM poelettidel!


Raamat on nüüd müügil. Esitluste aegasid panen alles paika. Igatahes olen väga ärevil ja ootan esimesi vastukajasid. Esimene romaan siiski ja esimene proosateos täiskasvanutele... Oleksin väga tänulik, kui keegi midagi arvaks - kas siin või kirjutaks mulle vilep@vilep.com. Ette tänades!

4.1.10

Romaan HIRM


Kultuurkapital pani käe alla! Jess!

Ilmumise aeg: Veebruar 2010
Lk-de arv: 264
ISBN: 978-9949-9032-0-7
Formaat: A-5
Kujundus: Heiki Vilep
Trükkinud: AS Greif

Arvasin küll, et kui lastekirjanik täiskasvanutele romaani kirjutab, kukuvad pooled komisjoni liikmed tooli pealt maha. Igatahes on mul nüüd jalad kergelt maast lahti. Seda enam, et kõik, kes käsikirja lugenud, on liigagi positiivse hinnangu andnud. Teeb ettevaatlikuks. Sest seal, kus on juubeldajaid, on alati ka kõri kallale kippujaid. Räägitakse, et raamat ise olla puhtalt ilukirjandus ja kunst, mitte pasaga ülevalamine, liputamine, nikkumine või ebahuvitav elulugu. Näis, kuidas laiem lugeja vastu võtab. Üks meeldivamaid külgi vastukajades on see, et romaan ei meenutavat koheselt mitte ühtegi autorit, kellega parralleele tõmmata. Ja omapära on ju alati kirjaniku taotluseks olnud.

Kirjanduskriitik Ott Kilusk kirjutas sissejuhatuseks:

See varitseb meid kõiki

Hetk, äratundmine, võpatus. Hämaruses ligihiiliv viiv, mille jooksul asjade pealispind, see turvaline kattevari pudeneb koost, sulab nagu oktoobrikuine lumi sooja vihma käes. Viigitud ülikondade ja siledate kleitide alt ilmuvad nähtavale veri ja soolikad. Ligihiiliv surm oma anatoomilises üksikasjalikkuses. Surm, mille puhul elundite bioloogiline talitlus lõpeb, pärasool jookseb ohates tühjaks ja kopsud plahvatavad veristeks kämpudeks. Ümbritsevad esemed saavad täpsed kontuurid, sosistavad oma tähendusi ja keelduvad edaspidi olemast tuimad rekvisiidid. Nipsasjad riiulitel.
Kõikvõimalikud eetikakategooriad ja maotud viisakusavaldused känguvad, et anda ruumi peadtõstvatele kompleksidele ja hirmudele.
Me tunneme seda armastuse lõppedes, kisendavas üksinduses, elu ürgargipäevastes ringkäikudes.
Kõõmane pea langeb jõuetult käte vahele. Ma elan, liigun nagu käimapandud masin, aga miks? Kellele on seda vaja? On see mingi halb nali? Kõik on ju lõppkokkuvõttes tuhandeid kordi läbi tehtud ja läbi valutatud. Kõigest, mida kunagi nimetasime rõõmuks, jääb irooniline irvitus, valugrimass. Kes selle läbi elanud, ei näe enam kunagi maailma endisena. Ees seisab tee. Uus tee.
Võta ja keera see kõik enese kasuks. Tee midagi suurt ja hullumeelset - kirjuta raamat, ehita metsa erootiline kuju või laamenda kusagil kõrtsis. Naudi seda, et sa tekitad hämmingut ja lase metafüüsilistel ühikutel voolata oma pangaarvele. Mis sellest, et seda kõike pole päriselt olemas, et see kõik on illusioon. Kui sa suudad enesele otsida tegevuse, millele pole ühest seletust, siis oled sa puudutanud igaviku ust...

Ott Kilusk, kirjanduskriitik

Olavi Ruitlane kirjutab tagakaanele nii:

See raamat on diagnoos. Ma kardan, et kui Heikile poleks jumala poolt antud annet luua seda kõike kujundlikult, oleks me tublidel kaitsepolitseinikel tegemist fruktiga, kes oleks oma inimlikkuse juures ohtlikum ja läbinägelikum kui Polistshuk ja Pae tänava pommimees kokku.
Kuradile ulme - just täpselt niimoodi inimese aju funktsioneeribki, nagu siin kirjas. Nagu kõik "esmane", mis inimeksistentsiks oluline, on siin reas ka kõik ülejäänu ja abstraktne, mis inimesel "esmast" taluda avitab. Kohati esitab kujutelm end tõepoolest reaalsemalt kui fakt.
Lugege vend Vilepit, pimedad! Valgus ei olegi nii hirmus!

Piret Bristol kirjutab tagakaanele nii:

Naine, töö, raha, auto - mida hakkab peale mees, kes ühel päeval leiab end ilma nendeta? Mis jääb alles, kui kõik näikse olevat kadunud? Just sellistes olukordades sünnivad ameerikalikud superkangelased. Raamat, mida hea lugeja käes hoiab, ei jutusta elule allajääjatest. Mul on hea meel, et Tartus, Lõuna-Eesti kirjanduse keskpunktis on sündinud taas põnevusega loetav ja suurepärane romaan, mis suudab haaravat sündmustikku ülal hoida korraga mitmes paralleelmaailmas, ning et sündinud on ka uus romaanikirjanik Heiki Vilep.

Hannes Varblane kirjutab järelsõnaks:

Ärkamisuni

Põhiliselt lastekirjanikuna tuntud Heiki Vilep suudab üllatada. Lastelegi kirjutades ei ole ta mitte niivõrd lastekirjanik, kuivõrd iseendast ja oma elust kirjutav kirjanik. Tegelikult on Vilep vägagi autobiograafiline. Mida edasi, seda enam. Tema elus on olnud küllaltki palju kurve, kurbi, ent ka rõõmsaid ärkamisi. Ta on oma elu nii mõnigi kord pea peale pööranud. Ma ei räägi mitte ainult abieludest ja nende lahutamistest, ma räägin ka ametitest, mida ta on pidanud, kohtadest, kus ta on elanud, saastast, millest ta on kogenenumalt välja tulnud, muusikast ja kirjutamisest, mis teda on muutnud. Eelkõige aga mõtlemisest, mis sunnib teda pidevalt uuesti alustama. Tõsi, Vilep on ennegi kirjutanud „päris kirjandust“. Lastekirjandust, ulmet ja krimikirjandust meil ju tõsiseltvõetavaks ei peeta. Selle romaaniga püüab kirjanik tabada seitset või enamatki kärbest ühe hoobiga. Seda küllaltki lihtsustatud kirjaviisi keerulises konstruktsioonis. Filosoofilisest alatoonist ma siinjuures ei räägi, see jääb lugeja enda avastada.
Vilep on võtnud endale kaelamurdva ülesande. Ühendada kirjanikuksolemise hirmud ja pained eri žanride kokku kägardamiseks ja seejärel sulatustiiglis sulatamiseks, säilitades sealjuures raamjutustuse ahistava avatuse. Eesti kirjanduses senini olematus katsetuses, kus selitub seletamatus, ehkki hägusus säilub. Olmeproosat, žanriulmet ja krimkat ühendada iroonilislihtsustatud tervikuks pole sugugi lihtne. Eriti, kui eesmärgiks on ka loetavus. Kirjutada filosoofilise alatooniga romaani, kasutades alaväärtustatud žanride atribuutikat, pole kerge ülesanne. Selleks peab olema taju ja küllaltki täpset žanripiiride tundmist, kust saab edasi minna üldistavale hägustamisele, millest võib kooruda kujutluspilte, mis võivad võtta reaalsusestki õõvasemaid kontuure. Tegelikult kirjutab kirjanikust Vilep iseendast, kui inimesest, kelles mäslevad üheksa või enamgi „mina“ olnust, olevast ja tulevast. Osad nendest „minadest“ on tuvastatavad.
Järelsõna kirjutajal pole mingit tahtmist ega kohustust seda romaani dekonstrueerida. Lugeja lugegu nii, nagu tema sellest aru saab. Võib lugeda ju kolme või nelja erineva süžeeliinina, võib lugeda eluna, mis igal inimesel, nagu kirjanikulgi on ja jääb arusaamatuks, lahendamatuks mõistatuseks. Selleks mõistatuseks, mis sunnib igat inimest tegema seda, mida ta parajasti teeb, kirjanikku kirjutama sellaselt, nagu ta parajasti kirjutab. Ometi peab ka lugeja mõistma - nagu temalegi, on kirjanikule elu fantaasia ning fantaasia elu. Väljamõeldise ja elu vahel laiub reaalsusena uni ja igale lugejale annab kirjaniku kirjutatud raamat võimaluse unest ärkamiseks või vastupidi - väljamõeldisse, kui unne suikumiseks. Kellele surma-, kellele ärkamisunne.

Vaata tutvustust ka