7.9.09

Kirjanik = pool poni

Kirjanikud ja kunstiinimesed on muidusööjad, joodikud ja asotsiaalid, eriti vabakutselised – loen internetikommentaaridest. Lasevad purki ja raiskavad maksumaksjate raha. „Mis te nutate? Minge tööle!“
Seisan X Noorte laulupeol ja kuulan minu sõnadele tehtud laulu „Puu on puude kõrgune“. 100 000 inimest laulab kaasa, eespool ja vasakul luristab keegi nina ja pühib pisara. Huvitav, miks ei tule mulle pähe poetada: „Miks te nutate? Minge tööle!“ Ju vist puudub mul see ei tea kust tulev õelus.
Olen iga nädal avanud e-kirju lasteaiast või koolist, kus mu enda lapsed käivad ja lugenud: „Reedel tuleb külla kloun, paluks maksta kasvataja kätte (anda lapsele kaasa) 75 krooni” või on kohtumine mõne muu huvitava inimesega või tuleb jõuluvana või esineb trupp näitlejaid või tuuakse tunniks ajaks poni hoovi peale (50 krooni)... Ja loomulikult ma maksan, olgugi peres seitse inimest, kellest vaid kahel niivõrd-kuivõrd kindel sissetulek ja rahaline seis milline tahes. Kui aga tahetakse külla kutsuda kirjanikku, hakatakse koostama projekte või palutakse tulla tasuta. Kas kirjaniku esinemine on odavam? Või on kirjanikule maksmine häbiväärne? Loomulikult ei ole kirjanik kloun ega poni. Ponide, poliitikute, politseinike ja klounide vahele võiks ju paar korda aastas paigutada kirjaniku. Arvan, et ka emmedel-issidel ei oleks selle vastu midagi, et maksta lapse kohtumise eest kirjanikuga näiteks kahekümneviiekas (kolmandik klouni või pool poni). Ilmselt paraneks nende kohtumiste järel ka hinnang nii kirjanike tööle kui missioonile.
Sestap arvangi, et saagem lähemalt tuttavaks.
Rääkides laste vähesest huvist lugemise vastu ja üleüldisest murest eesti keele pärast, olen veendunud, et üks lugemishuvi tekitamise vahenditest on just kohtumised autorite endiga. Võin nimetada päris korraliku hulga lapsi, kes on pärast kirjanduslikku kohtumist rohkem lugema hakanud. Tihti on poes, teatri fuajees või sünnipäeval juurde tuldud ja öeldud, et peale teie lasteaias või koolis esinemist on meil nüüd kõik teie raamatud kodus olemas ja laps on nagu ära vahetatud – loeb täitsa vabatahtlikult. Mõni on suisa lugema õppinud.
„Kedagi ei huvita teie soperdised, häid kirjanikke praktiliselt enam polegi,“ loen internetikommentaaridest.
Käisin Nõo Gümnaasiumis esinemas ja võtsin kaasa paarkümmend raamatut. Järgmisel päeval pidin 200 juurde viima. Tuleb välja, et lastel huvi missugune. Tuleb välja, et varustan isiklikult lapsi ja lasteasutuste raamatukogusid kordades rohkem, kui seda teeb riik või hulgimüüjate äriketid. Kas see on ikka terve nähtus? Vägisi tuleb koliseva vankriga raamatuid linna vedav Tammsaare meelde. Miskit peaks ju muutunud olema?
Igast loovisikust võib saada nälgija, igast nälgijast loovisikut teps mitte. Seepärast arvangi, et nälgiva loovinimese toetamine ei vii ohjeldamatu loovinimeste arvukuse kasvamisele ja loomingulise uputuseni, nagu paljud kardavad. Et kui nüüd näiteks see kümmekond Tartu vabakutselist inimväärse elu juurde upitada, siis tahavad kõik kohe vabakutseliseks loovisikuks ja hakkavad maksumaksja raha nõudma?
Tartu taotleb UNESCO kirjanduslinna toetust ja samas presenteerib end loovlinnana. Mida me maailmale ette näitame? Viime kultuuridelegatsioonid loovisikutele külla? Näitame urkaid, kus elasid Mülleri Sass või Ruitlane?

1 kommentaar:

Piia ütles ...

Pärast seda postitust kerisin mõtteis natuke aega tagasi ja avastasin, et lastekirjanikke polegi ammu külla kutsunud, ikka on tegu olnud autoriga, kelle looming suunatud vanemaealistele või naistele.
Vajakajäämine, mida tuleb esimesel võimalusel parandada!
Aitäh!