26.2.09

Avalik pöördumine: Eesti kirjanike liidu pöördumine eesti keele ja kirjanduse tundide arvu vähendamise asjus

26.02.2009 00:00

Kuigi pealiskaudsel vaatlusel pole justkui tegemist radikaalsete muudatustega Eesti riigi arengu ja säilimise plaanis, osutub, et need muudatused võivad siiski olla ohtlikud, lausa saatuslikud.

Põhiseaduse järgi eksisteerib Eesti riik selleks, et säilitada eesti keel ja kultuur kõigiks aegadeks. Eesti Vabariigi otsustajad ei ole vist seda meelt. Eesti on just nii (piisavalt) väike, et me panus iseenda säilimiseks peab olema pisut suurem kui suurtel.

Kahjuks ei ole see praegu nii. Kas haridusametnikud, jättes õpilastele vabaduse mitte valida/õppida eesti keelt ja kirjandust, annavad endale aru, et eestlased on maailma väikseim oma keele, kultuuri, ülikooli ja riigiga rahvas mannermaal? Näib, et mitte.

Eesti keel ja eesti kirjandus on ainsad, mis defineerivad, eristavad eestlase muust maailma hajuvast hulgast; ei ole teist säärast valdkonda, mis sama teeks. Eesti keele ja kirjanduse osakaalu vähendamise ainus põhjendus võiks olla see, et kõik kooli lõpetavad eestlased valdavad seda võimalikult hästi. Teame, et praegu see ei ole nii.

Kui siit veel samm edasi astuda, võime küsida: milleks me üldse eestlased oleme? Ilma hea keeletajuta, oma kultuuri ja kirjanduse tundmiseta võime ka muud ohjad rahulikult Brüsselisse, kas või Moskvasse ära anda, sest nagu teada – Eesti raha ei tee veel Eestist Eestit.

Kirjandustund pole ju teoste pähetuupimise koht. Kirjandustund õpetab inimeseks olemist, vahendab eetilisi ja moraalseid väärtusi, arendab noore inimese eneseväljendust. Kirjanduses sisaldub keel, ajalugu, filosoofia, kultuur, religioon. Kirjanduses on kõik olemas. Et inimesest kasvaks inimene. Ja et seda ruumi on niigi vähe, pole siin, mida mängu panna. Ega vajadustki mängida. Ega luba selleks.

Eesti kirjanike liit on seisukohal, et eesti keele ja kirjanduse tunde ei saa enam koomale tõmmata. Vähendada gümnaasiumi emakeeletunde veerandi võrra (420 tunni asemel 315) on vastutustundetu samm kogu eesti rahva ees. Isegi venestamispoliitika kõige karmimatel aegadel (1970.-80. aastatel) oli emakeeletundide arv märgatavalt suurem kui praegu. Vaadates ühiskonda me ümber, tuleb tõdeda, et pigem peaks eesti keele ja kirjanduse osakaalu õppekavas suurendama. Alus selleks on olemas – põhiseadus.

Kui tahame rääkida teadlikust eestlasest või eestlusest mõnekümne aasta pärast, ei saa me praegu lubada endale säärast eksperimenti. Kui siiski juhtub kõige halvem ja haridusametnikud leiavad, et eesti keele ja kirjanduse osakaalu vähendamine on vajalik ja ainuõige, teame vähemasti, kelle valitsusajal see juhtus, millisel teel ja millise suundumusega on praegu Eesti riik. Soovime, et Eesti riigi tee ja suundumus põhineksid eesti keelel.

Pole ju palju palutud.

Eesti kirjanike liit

23.2.09

Laulud võtame kaasa

laulusõnad

Mõni päev on nii valge ja päiksene
mõni pime ja nukker ja kõle
siis ma käe annan sõbrale väiksele
laulan laulu ja nukrus läeb üle

Minu laul ongi naer sinu silmades
ta on allika vallatu vulin
ta on päiksekiir sombustes ilmades
ta on südameid soojendav tuli

Laulan laulu ja maailm saab helgemaks
minu rõõm kandub sullegi üle
nõnda kõik muutub korraga selgemaks
avab elu meil avala süle

Nii me läheme lauldes ja mängides
üle nooruse õitseva aasa
maha jäävad meist teerajad lilledes
aga laulud me võtame kaasa

15.2.09

Kinkimata lilled

laulusõnad

Määra mulle viimne kohtumine,
tulen ilma lillekimbuta,
vaikin kuni lõpuks vaikimine
viimseks sillaks meie vahel saab.

Siis võin minna, kuhu ainult soovin,
tuul kõik hajumõtted hajutab.
Iseendast üle olla proovin,
ennast pargipingil unustan.

Üle õla tagasi ei vaata,
kuidas minnes valu kaasa viid.
Viimast korda lubasin sind saata,
ise pargipingil magasin.

Tekiks võtsin ajalehe homse,
padjaks mälestuste räbala,
kinkimata lilli nägin unes
terve pika haige nädala.

Määratud nüüd viimsed kohtumised,
tuldud ilma lillekimbuta,
maha vaikitud said vaikimised,
mida enam tagasi ei saa.