17.12.09

Merca MEES ruulib!


Andsin välja Merca raamatu MEES. Nii hullu ja kiiret rabamist ei osanud tõesti ette näha. 2000 eksi läks mulksti mutiauku juba enne ilmumist, kolmandat tuhandet rebitakse praegu tükkideks. Vaest Ruitlast, kes sai oma NAISE eest Apollo kuju, solgutatakse nüüd MEHE kiiluvees uut ringi pidi mööda Eestit. Vedasin isegi teist Tallinna ja tagasi, autos vajusid tal silmad väsimusest kinni. Raske see menukirjanike elu. Aga Merca jäigi Tallinnasse - Ringvaate saade, esitlused sekspoes, intervjuud, Apollo Solaris jne jne. Aga Merca pärast ma ei karda, ta saab oma energia kosmosest. Teisiti ei ole seda võimalik seletada.

Vaata ka fännide lehte Facebook'is...

4.10.09

Kapiukse kollid planeedil X


Kolmas ja viimane osa "Kapiukse kollide" juttudele on ilmunud. Pildid tegi taas Ott Vallik (Moritz) Haapsalust.







Raamatu kohta lähemalt siit...

23.9.09

Roheliste platvorm Tartu linnavolikogu valimistel

sai valmis. Mul on eriti hea meel alalõigu "Kultuur" üle, kus kõlavad sellised asjad nagu:
* Toetame vaimsust arendavaid projekte ja kooskäimiskohti. Jätkame traditsiooniliste festivalide toetamist.
* Toetame Tartu kirjanikke, luues programmi nende regulaarseks esinemiseks koolides ning asutades koostöös mõne kirjastusega raamatusarja "Tartu raamat", mis oleks üheks väljundiks algupärasele Tartu kirjanike loomingule.
* Toetame Tartu pürgimist UNESCO kirjanduslinnaks.
* Avalikustame koolide raamatutellimused, et lapsevanematel oleks parem ülevaade kooli suundumustest. Tagame kooliraamatukogude piisava varustatuse kohustusliku kirjandusega.
Ei hakka siin tervet programmi ümber kirjutama, aga üldiselt on rohelistel see kultuuri osa üks kobedamaid saanud. Samas täiesti reaalselt teostatav. EKL Tartu osakonna esimees Berk Vaher kirjutas meilitsi igatahes kiitvaid sõnu.
Eks seal arutelul kraaksumist oli, aga asja sai. Esimest korda vähemalt kuulsin selliseid sõnu mitteloovatelt inimestelt, et kirjanik ei peagi ilmtingimata nälgima, et valu valusam ja ilu ilusam oleks. See on tegelikult suisa läbimurre ju.
Näis, elame - näeme.

13.9.09

Lastehommikud Tartu Kirjanduse Majas...

...läksid korraliku energiaga käima. Eile oli juba kõvasti üle 20 lapse kohal. Kristina Viin maalis näod pantriteks, ämblikmeesteks, kassideks-koerteks ja tont teab milleks veel. Muinasjuttu kuulati nii tähelepanelikult, et mul hakkas lugedes imelik kohe. Laste pildid said vahvad ja vanematelgi oli lõbus. Järgmisel laupäeval (19.09.2009) on siis lõbusate lullade hommik koos lõbusate mängudega...








7.9.09

Kirjanik = pool poni

Kirjanikud ja kunstiinimesed on muidusööjad, joodikud ja asotsiaalid, eriti vabakutselised – loen internetikommentaaridest. Lasevad purki ja raiskavad maksumaksjate raha. „Mis te nutate? Minge tööle!“
Seisan X Noorte laulupeol ja kuulan minu sõnadele tehtud laulu „Puu on puude kõrgune“. 100 000 inimest laulab kaasa, eespool ja vasakul luristab keegi nina ja pühib pisara. Huvitav, miks ei tule mulle pähe poetada: „Miks te nutate? Minge tööle!“ Ju vist puudub mul see ei tea kust tulev õelus.
Olen iga nädal avanud e-kirju lasteaiast või koolist, kus mu enda lapsed käivad ja lugenud: „Reedel tuleb külla kloun, paluks maksta kasvataja kätte (anda lapsele kaasa) 75 krooni” või on kohtumine mõne muu huvitava inimesega või tuleb jõuluvana või esineb trupp näitlejaid või tuuakse tunniks ajaks poni hoovi peale (50 krooni)... Ja loomulikult ma maksan, olgugi peres seitse inimest, kellest vaid kahel niivõrd-kuivõrd kindel sissetulek ja rahaline seis milline tahes. Kui aga tahetakse külla kutsuda kirjanikku, hakatakse koostama projekte või palutakse tulla tasuta. Kas kirjaniku esinemine on odavam? Või on kirjanikule maksmine häbiväärne? Loomulikult ei ole kirjanik kloun ega poni. Ponide, poliitikute, politseinike ja klounide vahele võiks ju paar korda aastas paigutada kirjaniku. Arvan, et ka emmedel-issidel ei oleks selle vastu midagi, et maksta lapse kohtumise eest kirjanikuga näiteks kahekümneviiekas (kolmandik klouni või pool poni). Ilmselt paraneks nende kohtumiste järel ka hinnang nii kirjanike tööle kui missioonile.
Sestap arvangi, et saagem lähemalt tuttavaks.
Rääkides laste vähesest huvist lugemise vastu ja üleüldisest murest eesti keele pärast, olen veendunud, et üks lugemishuvi tekitamise vahenditest on just kohtumised autorite endiga. Võin nimetada päris korraliku hulga lapsi, kes on pärast kirjanduslikku kohtumist rohkem lugema hakanud. Tihti on poes, teatri fuajees või sünnipäeval juurde tuldud ja öeldud, et peale teie lasteaias või koolis esinemist on meil nüüd kõik teie raamatud kodus olemas ja laps on nagu ära vahetatud – loeb täitsa vabatahtlikult. Mõni on suisa lugema õppinud.
„Kedagi ei huvita teie soperdised, häid kirjanikke praktiliselt enam polegi,“ loen internetikommentaaridest.
Käisin Nõo Gümnaasiumis esinemas ja võtsin kaasa paarkümmend raamatut. Järgmisel päeval pidin 200 juurde viima. Tuleb välja, et lastel huvi missugune. Tuleb välja, et varustan isiklikult lapsi ja lasteasutuste raamatukogusid kordades rohkem, kui seda teeb riik või hulgimüüjate äriketid. Kas see on ikka terve nähtus? Vägisi tuleb koliseva vankriga raamatuid linna vedav Tammsaare meelde. Miskit peaks ju muutunud olema?
Igast loovisikust võib saada nälgija, igast nälgijast loovisikut teps mitte. Seepärast arvangi, et nälgiva loovinimese toetamine ei vii ohjeldamatu loovinimeste arvukuse kasvamisele ja loomingulise uputuseni, nagu paljud kardavad. Et kui nüüd näiteks see kümmekond Tartu vabakutselist inimväärse elu juurde upitada, siis tahavad kõik kohe vabakutseliseks loovisikuks ja hakkavad maksumaksja raha nõudma?
Tartu taotleb UNESCO kirjanduslinna toetust ja samas presenteerib end loovlinnana. Mida me maailmale ette näitame? Viime kultuuridelegatsioonid loovisikutele külla? Näitame urkaid, kus elasid Mülleri Sass või Ruitlane?

6.9.09

Lastehommik 12.09.2009 Tartus, Vanemuise 19 kell 12.00


* Heiki Vilepi muinasjutukogu “Nõiutud linn” esitlus.

* Kohal on preili Pintsel, kes joonistab muinasjuttu kuulates suure pildi.

* Lastele joonistamisvõislus

* Auhinnad

* Puhvet

* Raamatulett

* Näomaalingud

* Maiustused

Pilte esimeselt lastehommikult

Nagu kirjutatud, toimus laupäeval, 5. septembril Tartu Kirjanduse Majas, Vanemuise 19 esimene lastehommik. Rõhutan ka seda, et lastehommikud hakkavad toimuma IGAL laupäeval.












31.8.09

Lastehommikud


Kirjanduse Majas, Tartus, Vanemuise 19, laupäeviti kl. 12.00

5. september 2009 kl. 12.00
Merle Jäägeri (Merca) lasteluulekogu “Mullivesi” esitlus.


Uue traditsiooni algus! Igal laupäeval kl. 12.00 hakkavad Tartu Kirjanduse Majas toimuma lastehommikud, mille raames Eesti lastekirjanikud tutvustavad oma uudisteoseid ja loomingut üldse. Muinasjutu-, luule- ja laulutunde viib läbi lastekirjanik Heiki Vilep, kes kutsub külla mitmeid huvitavaid esinejaid - kirjanikke, näitlejaid, muuisikuid, kunstnikke. Lapsed saavad kuulata, joonistada, laulda ja mängida. Võimalusel on saadaval ka esinenud ja esinema tulevate lastekirjanike raamatuid, loomulikult poehinnast märksa odavamalt. Plaanis on tegelda ka laste omaloominguga, etlemisega jpm. Parimate joonistuste, luuletuste, juttude või esituse eest auhinnad. Oodatud on kõik lapsed, kada huvitavad raamatud ja lugemine, loomingu kuulamine ja loomine ise, põnevad inimesed ja ka lihtsalt need, kes tahaksid laupäevast päeva mõnusa elamusega täita.

NB! Emmedele-issidele on ürituse raames avatud väike kohvik, kust saab suupisteid, maiustusi, limpsi, kohvi jms

Vaata kalendrit: www.vilep.com

22.8.09

Mõnedest raamatutest

Apollo kodulehele rubriiki "Kirjanik soovitab"

Võimatu nõuab rohkem aega
1000 tarkusetera Nobeli preemia laureaatidelt
David Pratt

See raamat on tõeline leid neile, keda huvitavad väga tarkade ja andekate inimeste väljaütlemised ja tähelepanekud. Raamat sisaldab Nobeli preemia laureaatide tsitaate, mis on oma teravmeelsuses ja filosoofilisuses ajatud. Usun, et see teos ei ole inspiratsiooniallikaks mitte ainult luuletajatele ja mõtlejatele. Siin leidub äratundmisrõõmu ja ootamatuid, lihtsaid ja sügavalt mõtlemapanevaid lahendusi ükskõik kellele meie seast. Kontsentreeritud elutarkus paneb nii mõnelegi kogemusele või tõekspidamisele vaatama hoopis teise nurga alt. Lisaboonuseks on tsitaatide autorite elulood. Vaieldamatult väärt lugemine.

Taarnateel
Katsetusi 1967–1970
Hannes Varblane

Luulekogu, mille luuletaja enda 60. juubeliks kokku pani, on hoopis erinev tema ülejäänutest. Kuuekümnendate aastate Varblane kompab maailmas ringi, otsides ja avastades, lustides ja pettudes. Tema toonane luule ei ole veel kindlasse vormi loksunud ja kuigi on veidi üldistavalt öeldes tuntavalt erinev tänapäeva noorte luulest, pakub ta siiski äratundmisrõõmu kõigile, nii tolleaegsetele kui ka praegustele noortele. Kuna teemad on enamalt jaolt igavikulised – armastus, surm, pettumine, leidmine, inimene, paratamatus jne, pakub raamat lugemiselamust kindlasti ka siis, kui luuletaja enda taarnatee kord igavikuga ristunud on. Jõulisus ja fluidum, mis mõnest luuletusest lausa läbi kumab, jäävad raamatu sulgedes sinusse kuhugi alles. Selliseid luuletusi ei ole just igas luulekogus. Hannese omades on.

Eesti muinasjuttude kuldraamat
Koostaja Reet Krusten

Kahe kaane vahele on Reet Krusten mingi nipiga ära mahutanud kogu eesti muinasjuttude paremiku läbi aegade. Lisaks veel illustreerituna parimate lasteraamatuillustraatorite poolt. Kõik see kokku teebki raamatu tõepoolest kuldseks. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi, Jakob Kõrvi, Juhan Kunderi, Matthias Johann Eiseni, Ernst Peterson-Särgava ja August Jakobsoni kõrvale mahuvad ka tänapäeva kirjanikud Eno Raud, Aino Pervik, Heiki Vilep, Kalju Saaber, Jaan Rannap jpt. Jaotus teemade kaupa teeb hõlpsaks oma lemmikute leidmise. Loomad-linnud, näkid-haldjad, peretütred-vaeslapsed, ahnus-õelus-rumalus, vanapagan-paharetid, kuningatütred-kuningapojad, jõulumuinasjutud - need on teemad, mille järgi on raamat tsüklitesse jagatud. Teos ületab muinasjutukogu mõiste tavapiirid. See sobib riiulile peale kooli-, lasteaia- ja muude raamatukogude ka igasse kodusse, entsüklopeediate ja antoloogiate vahetusse lähedusse.

Naine
Olavi Ruitlane

Teravalt ja lakooniliselt kirjutatud tõsielul põhinev raamat, mis autori enda sõnul olla täispikkuses väljamõeldis. Eks need kaks kipugi tihtipeale teineteisest tulenema... Otsekoheselt ja ilma keerutamata on lahatud mehe-naise suhteid, toetudes konkreetsetele situatsioonidele ja midagi ilustamata. Noor kirjanik püüab ennast mehena ja maailmakodanikuna identifitseerda ja põrkub vastu inimliku lolluse ja nüriduse seina. Leides, et mees on naise omand ja vahend, saab peategelane aru, et mees peab elus kõige eest maksma, ka siis, kui selleks on surnud lehm. Värvikalt on ära öeldud, miks sündinud kirjanikku ei saa mõnele teisele tööle sundida – ta põletab maha laudad ja laseb lehmad kapsamaale. Kuna aga kirjutamine ei ole ju mingi töö, siis tuleb kirjanik ikkagi tööle sundida ja kui see lõppebki fiaskoga, on mehe taltsutamiseks ja kinnihoidmiseks olemas vahendid – seadused, lapsed, üldine arvamus. Naist nii lihtsalt maha ei jäeta. „Naine” on kosutav külm tõedušš keset igapäevast poolleiget häma ja udutamist.

Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades
Umberto Eco

Eelkõige on see lõbus raamat, kus teiste kirjandusteadlaste ja semiootikute poolt keeruliseks kirjutatud kujundlikus tekstis esinevad nähtused on leidlike tekstinäidete varal ka neile arusaadavaks muudetud, kel erialane haridus puudub. Autor kutsub lugejat endaga uitama kirjandusteoste kujuteldavates maailmades, mille käigus kõneleb ta autori ja lugeja rollidest, näitab, kuidas selliseid maailmasid luuakse ning kuidas need suhestuvad tegelikkusega. Haaravaid selgitusi saadavad arvukad värvikad näited. Nii annab Eco lugejale võimaluse tungida sügavamale teksti mehhanismidesse, mida kogedes lugemismõnu oluliselt võimalik tõsta on. Tänu vaadeldavale raamatule, tegelikult kuuest esseest koosnevale loengusarjale, saab lugeja teada, kuidas eraldada üksteisest pornograafiat ja kunsti, tabada aja mitmepalgelist loomust kirjandusteoses ja saada üle põhjendamatult igavatest lõikudest muidu põnevates raamatutes. Eco humoorikad tähelepanekud elu ja kirjanduse, eelkõige nende tugeva seotuse kohta ei võimalda antud olukorras jääda esimese tasandi lugejaks. Koos lugejaga tungitakse siin kirjandusteose pealispinnast läbi ja avastatakse teine - salapärane ja nõiduslik, pealiskaudse lugeja eest varjatud tasand.

9.8.09

Tehti ettepanek kandideerida Tartu linna volikokku

Ettepaneku tegid rohelised. Peale pikka mõtlemist kirjutasin alla. Mõtteid on, seisukohad samuti - miks ka mitte... Kuigi ei ole kirglik poliitik, aitaksin meeleldi kaasa õigete asjade teostumisele. Raudselt on piruka poole pürgijate hulgas hunnik tühikargajaid, kes ainult iseenda parema elu peale mõtlevad ja korralikku kirjalausetki kokku ei pane, rääkimata soovist midagi tegelikult enda ümber paremaks muuta. Miks ei võiks ma siis kaine hindajana aidata nende asemel õige koha peal õigeid otsuseid vastu võtta? Seda kirbutsirkust kõrvalt vaadates olen siiani peenikest naeru pidanud. Aga kaua sa naerad, kui kõht jääb reaalselt aina tühjemaks ja igasugune turvatunne homse ees hakkab ära kaduma. Paljud pagevad välismaale, paljud joovad põhja. Mul pole oma suure perega kuhugi minna. Ja ei tahagi. Ju siis tuleb kohapeal asju muutma hakata. Üksi või väikese pundiga kusagil kohvitassi taga räusates aga ei tee ju tuhkagi ära. On proovitud. Sestap kirjutasingi alla. Juba sellepärast, et saaks nii mõnelegi täissöönud minnalaskjale või võltstähtsale õigel hetkel öelda: stopp, loll jutt suhu tagasi!

21.7.09

Ruitlasel külas

Otsustasime perega seenele minna. Kuhu? Õnneks käis Olavi Ruitlane Väikese Naisega (väljamõeldud persoon värskelt ilmunud raamatust "Naine") just eelmine päev meil külas ja uhkustas, et tal on selline koht Värska kandis teada, kus saab seeni vikatiga niita. Oligi. Tõepoolest - parim saak paljude aastate jooksul. Üle poole, muide, puhta kukeseened! Nii et, kes tahab palju ja häid seeni saada, sel soovitan Ruitlasel külas ära käia.
Ja üldse. Väga armas elamine tal. Tilluke maja sauna ja keldriga, jurakas kõrvalhoone ja linnavurle mõistes hiiglaslik aed (võrdluseks võiks tuua jalgpallistaadioni). Pursui, ühesõnaga.
Tegin mõned pildid ka.



Minu Naine kuulab Olavit püstoli ähvardusel üle.



Ruitlaste maja. Kuut pidi olema varuga ehitatud, et koera puudumisel saaks sigu pidada. Äärmisel juhul pidi sinna ära mahtuma ka kõhna lehm (Kivirähil pidi üks olema).



Ruitlase lugemisvara (oli enne meie saabumist laual). Nagu näha, loeb ta ka lastekirjandust (2 Vilepi raamatut oli ka laual).



Unelmate aed.



Metsa seenele... auuuuuuuuuuuuu!



Selline saak teeb masu ajal südame soojaks. Vinge!



Ilus päev oli. Tuleb kindlasti kordamisele.

8.7.09

XXV Üldlaulupidu

Võimas! Istusin ees keskel, 7. reas ja sain kogu selle matsu otse näkku. Raske kirjeldada.
Lugude kallal ei viitsi norima hakata, oli loksumisi ja apsakaid küll, aga ega need meelde jää. Meelde jääb ikka see üldine ja suur. Tõeliselt suur. Kõrval istus helilooja Piret Rips ja aeg-ajalt kommenteeris autoriteetselt seda ja teist. Nii et, kokkuvõttes sain nii teoreetilise analüüsi kui praktilise laksu täiega kätte. Meie laulud (Rips/Vilep) esitati filigraanselt, mistõttu "Mehed ja naised" asetusid (tänu võrdõiguslaste jamale) mu hinges ärevuse riiulilt rahu riiulile. "Isad ja pojad" oli hästi arranžeeritud ja tõepoolest lausa ilus. Aga lugudest ei pidanud ma ju üksipulgi rääkima.
Inimesi oli meri - pidavat publiku rekord olema - üle 100 000 koos esinejatega.
Igatahes järjekordne positiivne suurelamus elus. Praegu olen veel niivõrd selle kõige mõju all, et pikemalt ei kirjuta. Muidugi kohtasin palju toredaid inimesi jne jne.

11.6.09

Rõõmustavat on siiski veel

Lugesin Kultuuriministeeriumi kodulehelt:

Loovisikute ja loomeliitude seadus läbis Riigikogus esimese lugemise
2009-06-11

Kultuuriministeeriumis valminud loovisikute ja loomeliitude seaduseelnõu läbis täna varahommikul Riigikogus esimese lugemise, seaduse vastuvõtmine annab loovisikutele senisest soodsamad sotsiaalsed tagatised.

Minister Jänese sõnul pikeneb Riigikogus olevas seaduseelnõu kohaselt loometoetuse maksmine kuni aastani, praegu võimaldab seadus maksta loometoetust loomeliidu liikmele kuni pool aastat. “Tegemist on toetusega, mida makstakse vabakutselisele loovisikule, kellel ajutiselt puudub loometegevusest laekuv sissetulek”, selgitas minister.

Ministri sõnul on loovisiku sissetulek praktikas väikesemahuline ja ebaregulaarne aga vaatamata sellele katkes senise seaduse kohaselt loometoetuse maksmine, kui sellist tulu saadi. “Nii on eelnõu oluliseks täienduseks seegi, et edaspidi on isikule loometoetuse saamise perioodil lubatud tulu saamine seaduses määratletud allikatest.

Kultuurminister Laine Jänes loodab seaduseelnõu vastuvõtmist Riigikogu poolt veel enne suve.

ja veel:

Kirjanikele makstav laenutushüvitis suureneb
2009-06-04

Vabariigi Valitsus kiitis tänasel istungil heaks kultuuriministeeriumis valminud eelnõu, millega muudetakse autoritele makstavate hüvitiste määrasid ja jaotamise korda, et eraldada rohkem raha eesti kirjanikele, koostajatele ning järel- või eessõna autoritele.
Kultuuriminister Laine Jänese sõnul suureneb raamatu originaalteksti autorile makstav tasu ja väheneb tõlkijale ning kaanekujundajale makstav tasu. “Samuti lisandub tõlkija, koostaja ning järel- või eessõna autorile tasu määramise jaoks eraldi koefitsient, mis arvestab nende isikute loomingulise panuse eeldatavat mahtu”, ütles minister.
Minister Jänes rõhutas, et tegu on põhimõttelise kultuuripoliitilise otsusega suunata rohkem raha eesti keeles kirjutavatele kirjanikele. “Autorihüvitised peavad põhjendatult suuremas osas minema eeskätt eesti kirjanikele, mitte niivõrd välismaistele tõlgetele”, täheldas minister.
Uue korra kohaselt läheb laenutamisehüvitise korral 60 protsenti riigi eraldatavatest summadest jagamisele eesti kirjanike vahel, 30 protsenti hakkavad saama tõlkijad ning 10 protsenti eraldatakse raamatu kujundajatele. Reprohüvitise korral samasid põhimõtted ei kasutata, aga vastav määrus lähtub autorite vahel tasu jaotamisel samadest reeglitest kui laenutushüvitise määrus.
Seni said kirjanikud üldise laenutusaktiivsuse järgi 39, tõlkijad 48, illustraatorid 2 ja kaanekujundajad 11 protsenti kogu laenutamise jaotusfondist.
Heaks kiidetud põhimõtete kohaselt tehakse muudatused nii “Rahvaraamatukogudest teose laenutamise eest autorile makstava tasu jaotamise määrad, tasu arvutamise ja väljamaksmise alused ning kord” ja “Teose reprograafilise reprodutseerimise tasu ilukirjanduse ning teadus- ja õppekirjanduse autorite ja kirjastajate vahel jaotamise määrad ning tasu maksmise kord” määrustesse.
Uued jaotuse määrad hakkavad kehtima väljamaksetele 2008. aasta laenutuste ja reporodutseerimiste eest, laenutushüvitist makstakse juuni lõpus ning reprohüvitist detsembris.
2009. aasta eelarves on hüvituste kogusummaks neli miljonit krooni.

Jumala eest tuleb nutt peale, kui meenutan kasvõi Lembit Kurvitsat, kes enne täielikult hulluksminemist käis mu ukse taga purki moosi või juppi vorsti küsimas.
Kahjuks ei olnud ta ainuke loomeinimene, kes sellise asjaga tegeles. Nüüd siis lõpuks hakkab jää liikuma? Eelnevalt pidi ikka ära kuulama Mait Rauna hüsteerilised lootusetud räuskamised ja laskma päris suure osa kirjarahvast meedias pasaga üle valada. Nii mõnigi pumba juures olija keeras nii mõnelegi ametivennale selja, tehes näo, et ei tunne. See on muidugi masendav.
Nüüd siis lõpuks valgus tunneli lõpus? Näis.

26.5.09

Natuke rõõmustavat raskel ajal...

"Horlok ja Ürgvärava võti" on hüppeliselt müüma hakanud. Tellitakse suisa mitmekaupa. Eks vist esimese ringiga läbilugenud on ülejäänuid valgustanud. Kartsin, et see 412 lk-line klots eriti populaarseks ei saagi, aga näe - üllatus. Täna, näiteks, käisin oma vanas koolis muinasjutte vestmas ja pärast tehti kott tühjaks. Ja oh imet - kõik Horloki raamatud kadusid esmajärjekorras ühe minutiga. Kummalised need raamatute eluteed...
Rõõmustav on ka see, et vaatamata rahanappusele ikka veel raamatuid ostetakse. Isegi ostsin viimati Prima Vista ajal oma lastele. Ja muidugi sai ka vahetuskaupa tehtud.
Mis aga päeva eriti ilusaks tegi, oli seik, mida nägin peale esinemist juba autos istudes ja tütart oodates. Nimelt tuli 2. klassi poistekamp koolimajast välja ja kolmel-neljal poisil olid raamatud lahti. Nad lugesid sealt midagi ja naersid pea kuklas. Üks näitas teistele näpuga ette ja jälle naerdi. Lõpuks nägin, et tegemist oli "Une-Mati udujuttudega". Lahe. Tundsin, et teen ikka õiget asja ja lastekirjandust ei ole veel liiga palju, nagu üks kriitik kusagil kirjutas.

11.5.09

Nõiutud linn


Muinasjutte väikestele ja suurtele

Teatud hilinemisega läheb siis lõpuks ka see kogumik trükki.
Ilmumise aeg: mai-juuni, 2009
Lk-de arv: 48
Formaat: A-4 (suur)
ISBN: 978-9985-9718-7-1
Illustreerinud: Ruudu Remmelgas
Küljendus, kujundus: Margus Nõmm
Trükitööd: Greif OÜ

Sissejuhatuseks.

Selles raamatus on viis muinasjuttu. Reastasin nad sellises järjekorras, et enne saaksid lugeda päris tillud, seejärel veidi vanemad jne. Viimane lugu sobib vist kõige enam emmedele-issidele.
Loomulikult ei ole ühelgi jutul ees keelumärki. On ju lapsedki vahel ootamatult taibukad ja samas loeme ka ise mõnikord lastele mõeldut.
Muinasjutud on kirjutatud (välja mõeldud) eri aegadel ja erinevais paigus. Sellest ka erinev esituslaad ja lai ealise sobivuse skaala. Samasse raamatusse sattusidki nad seetõttu, et ei mahtunud ühtegi teise käsil- ega plaanisolevasse kogumikku. Täpselt nagu muinasjutus sabade jaotamisest metsloomadele.
Samas, lugedes jutte korduvalt üle, leian neis ometi midagi ühist. Midagi, mis neid omavahel müstilisel kombel seob. Jäägu see teilegi mõistatada.

Vaata tutvustust kodulehel

6.4.09

Uus lasteraamat


Habemega nali
lasteluulekogu

Ilmumise aeg: märts, 2009
Lk-de arv: 56
Formaat: A-5
ISBN: 978-9985-9718-5-7
Illustreerinud: Priit Ots
Kujundus: Margus Nõmm
Trükitööd - Greif OÜ

Raamatut saab osta ka autori koduleheküljelt

Anni kiri

Väike Anni päevast päeva
kirjakasti vaatas.
Ükskõik kellelt, ükskõik millest
Anni kirja ootas.

Postiljongi pikapeale

muretsema hakkas -
Anni kurbus tedagi ju
omakorda nakkas.

Ühel hommikul siis oli
kirjakastis kiri.
Hästi paks ja raske ümbrik -
kasvõi seljas tiri.

Kirjas jutustati pikalt
postiljoni elust,
sest, kuis kiri päikse välja
võluda võib vilust.

Ärahellitatud laps

Ma olen väike,
väga armas olen ma
ja väga ilus,
väga tark ja väga hea.
Ma olen ainukene emmel,
seda tean,
seepärast puuduvad mul
pisimadki vead.

Ma teen mis tahan,
valin mänguasju poest
ja kui ei saa
siis viskun nuttes pikali.
Ma olen hellitatud laps
ja see on hea,
sest kõik mis tahan,
saan ma lõpuks ikkagi.

Üks väike mure
on mul siiski südamel:
ei tunne rõõmu
enam kõigest, mida teen,
ei ole sõpru mul
sest olen parem neist
sest olen ilusam ja targem
kõigist teist.

Aukudest

Limonaad on tillukeste
aukudega jook.
Sõõrikus on suurem auk
ja ta on augukook.
Vahel keerab emme pähe
aukudega lokke,
issi loobib prügikasti
aukudega sokke.

Mõni auk on väga hea
ja mõni väga paha.
Mõnikord on auku kadund
kogu issi raha.
Augud võivad põhja viia
väga suured laevad,
mõnda auku vahel kaovad
terved palgapäevad.

27.3.09

Aga mul on täna sünnipäev

Hommikul lauldi sünnipäevalaulu - kogu pere. Mõnna. Õhtul on Kirjanduse Majas luulekogu "Habemega nali" esitlus ja kontsert Ursel Oja ja tema laululastega. Pärast vist võtame veidi napsu ka. Tõotab vahva õhtu tulla.

23.3.09

Pimedas

Pimedas on väga pime,
mõnikord on hirmus ka -
siis kui kuu on akna taga,
varjud pikaks venivad.

Siis näed voodi all sa kolli
riidekapis - tont on seal,
laes on varjud justkui vaimud,
ämblik jookseb teki peal.

Peeglis miski justkui liigub,
sahinad on kahtlased,
seina peal tapeeditriibud
pole enam ühtlased.

Hopsti hüppad voodist välja,
paned tule põlema.
Veider, kuidas nõnda ruttu
saavad kollid minema?

Kuidas kirjanikku esinema kutsuda?

Toon siin ära Jaak Urmeti alias Wimbergi sissekande tema blogisse, kus käsitletakse piisavalt kirjanike küllakutsumist lasteasutustesse jm.
Tegin mõningad kärped, arvestades enda kogemusi. Loodan, et Wimberg ei pahanda.
Kärped puudutavad neid kohti, kus 1.-4. klassi õpilasi ei tohiks üks esineja üle 25 minuti kiusata ja ka seda, et kirjanik ei tohiks mitut esinemist jutti välja kannatada. Isiklikud kogemused (kehtivad siin sissekandes ainult minu kohta) näitavad, et saab ka päris tillukesi 45 minutit huvilistena hoida ja esineda on võimalik ka 4 korda päevas erinevatele vanuserühmadele ja niimoodi 2 päeva jutti. Aga see on tõepoolest individuaalne.

Niisiis - kuidas kirjanikku esinema kutsuda?

PUNKT 1. Kutsumine
Kirjanikud tulevad üsna meelsasti esinema. Kas siis luulet lugema, viimase aja kirjandusest ülevaadet andma, kõnet pidama või lihtsalt vestlema, rääkima, ennast lugejatele näitama. Veel enam, tänapäeval on palju kirjanikke, kes hea meelega võtavad endale lausa teatud sorti meelelahutuse andja rolli. Seega, ärgu kaheldagu esitamast kutseid nii- või naasugustele üritustele! Kui kontakti ei tea, siis saab tavaliselt ühenduse Kirjanike Liidu kaudu.

PUNKT 2. Raha
Esinemine on kirjanikule töö, samasugune nagu kokale supi keetmine või ehitajale telliste ladumine. Aga keegi ei tule ju mõttele, et kokale võiks tasuda näiteks kulbi või ehitajale kellu kinkimisega.

Sellega, et kirjanik sõidab oma kodust välja "objektile", läheb tavaliselt pool päeva, kui see asub samas linnas, ja terve päev, kui see asub väljaspool tema kodulinna. Mingu ta siis oma autoga või ühistranspordiga. Kui kõne all on lausa mingi ettekanne või kõne, tuleb liita ka selle ettevalmistamise aeg, ja igal juhul tuleb veel liita reisist välja puhkamise aeg. See aeg, mille kirjanik kulutab esinemas käimisele, tähendab talle otseselt raha. Sest ta kas võtab selle aja oma töölt vabaks või - olles vabakutseline - peab selleks ajaks kõrvale lükkama mingi teise töö. Aeg on raha.
Seega, kokkuvõtteks: koos esinemiskutsega tuleb julgesti juttu teha honorarist, s.o rahast.

Kui suurest rahast hakata rääkima? Kindlasti ei ole mõtet alustada vähemast, kui 1000 kroonist, neto. See on kena ümmargune summa, üsnagi jõukohane - ja usutagu palun siingi, tegelikult see on ikka veel väga odav. Proovige selle raha eest endale näiteks mõni muusik saada! Aga miks peaks tänapäeval kirjanik, kes ka tihti võtab kitarri kaasa ja laulab isegi palju asjalikumaid laule, olema kehvem, kui mõni muusik? Selle 1000 krooni sisse võivad jääda sõidukulud, aga võivad ka mitte jääda, läbirääkimise küsimus.

Ja üldse, see summa võib olla ka oluliselt suurem, kui kutsujaks on mõni monopolist, kes juba ainuüksi jõulupeo salvrättide peale kulutab viis korda nii palju. Autoga sõitvatele kirjanikele võiks bensiiniraha honorarist täiesti eraldi kinni maksta. NB! See kõik ei tähenda, et tassi ei võiks ka anda. Kui on hea esinemine, siis see on ikkagi kena mälestus…

Märkus: eks vahel on ka erandeid, näiteks kuidas sa ikka nõuad raha, kui sind kutsutakse su kunagisse lasteaeda, kooli või ülikooli või koduküla raamatukokku või sõbra sõbra sünnipäevale või kui üritus on nii erakordne ja huvitav, et esineks juba oma huvi pärast või kui kutsuja on isik, kelle suhtes kohustab solidaardsus, vms. Aga need on erandid.

PUNKT 3. Eeltöö
See punkt puudutab eriti just koole, kuhu kirjanikke tavatsetakse väga palju kutsuda - ja suur aitäh neile selle eest, minule küll meeldib koolides esineda, mulle meeldib üldse esineda! Aga suur vahe on esinemisel, millele on tehtud eeltööd, ja esinemisel, millele ei ole tehtud eeltööd. Õnneks viimasel ajal mul enam eeltööta esinemisi pole ette tulnud. Mida tähendab - eeltöö? See tähendab, et enne kirjaniku tulekut tuleks teda publikule, s.o õpilastele tutvustada. Kes ta on? Mida ta on kirjutanud? Mida ta veel põnevat on teinud? Väga meeldiv on esinema minnes näha koridori seinal endateemalist infotahvlit! Siis on teada - ma ei pea hakkama peale a-st ja b-st, vaid võin kohe hakata esinema.

PUNKT 4. Publik
Mis puutub esinemise pikkusesse, siis 1.-4. klasside puhul kehtib reeglina see, et üks esineja täidab ära 20-25 minutit, edasi hakkab publik väsima, nagu lapsed ikka. Sellele vanuseastmele on võimalik 45 min täita näiteks kahe esinejaga - kaks luuletajat kordamööda. Või sel moel, et lapsed teevad enne etteaste, 5 min, ja pärast on korraldaja organiseerinud midagi vestlusringi sarnast, ka 5 min (jälle eeltöö osa!). Tegelikult ütleks sedasama ka 5.-6. klasside kohta. Edasiste vanuserühmade puhul täidab ka üks inimene 45 min ära.

Loodan, et see sissekanne aitab mul mõnevõrra vabaneda pikkadest vastustest meilidele.

22.3.09

Saamatu

"Vahel lihtsalt läheb viltu,
lihtsalt mõnikord ei vea,"
ütles issi mul, kui kukkus
vastu kappi katki pea.

Siis ta kukkus trepist alla,
kõnnitee peal libastus,
kukkus muudkui, kuni oli
ise üks suur vigastus.

Lõpuks otsis tarku sõnu
välja paksust raamatust,
selle asemel, et öelda:
"Olen lihtsalt saamatu."

Autodest

Autosid on jube palju,
neid on ülearu vist.
Meie õues segavad nad
juba laste mängimist.

Issi lubas oma auto
kohe ära müüagi,
kui ma talle sünnipäevaks
kingin helikopteri.

Abirataste rahvalaul

Vurra-vurra kõrra-kõrra,
abirattad vahvad me.
Vähem tähtsad karvavõrra
päris rattast oleme.

Siis, kui laps on tillukene,
abiks suureks meie tal.
Hoopis hullem oleks olla
viies ratas vankri all.

21.3.09

26.2.09

Avalik pöördumine: Eesti kirjanike liidu pöördumine eesti keele ja kirjanduse tundide arvu vähendamise asjus

26.02.2009 00:00

Kuigi pealiskaudsel vaatlusel pole justkui tegemist radikaalsete muudatustega Eesti riigi arengu ja säilimise plaanis, osutub, et need muudatused võivad siiski olla ohtlikud, lausa saatuslikud.

Põhiseaduse järgi eksisteerib Eesti riik selleks, et säilitada eesti keel ja kultuur kõigiks aegadeks. Eesti Vabariigi otsustajad ei ole vist seda meelt. Eesti on just nii (piisavalt) väike, et me panus iseenda säilimiseks peab olema pisut suurem kui suurtel.

Kahjuks ei ole see praegu nii. Kas haridusametnikud, jättes õpilastele vabaduse mitte valida/õppida eesti keelt ja kirjandust, annavad endale aru, et eestlased on maailma väikseim oma keele, kultuuri, ülikooli ja riigiga rahvas mannermaal? Näib, et mitte.

Eesti keel ja eesti kirjandus on ainsad, mis defineerivad, eristavad eestlase muust maailma hajuvast hulgast; ei ole teist säärast valdkonda, mis sama teeks. Eesti keele ja kirjanduse osakaalu vähendamise ainus põhjendus võiks olla see, et kõik kooli lõpetavad eestlased valdavad seda võimalikult hästi. Teame, et praegu see ei ole nii.

Kui siit veel samm edasi astuda, võime küsida: milleks me üldse eestlased oleme? Ilma hea keeletajuta, oma kultuuri ja kirjanduse tundmiseta võime ka muud ohjad rahulikult Brüsselisse, kas või Moskvasse ära anda, sest nagu teada – Eesti raha ei tee veel Eestist Eestit.

Kirjandustund pole ju teoste pähetuupimise koht. Kirjandustund õpetab inimeseks olemist, vahendab eetilisi ja moraalseid väärtusi, arendab noore inimese eneseväljendust. Kirjanduses sisaldub keel, ajalugu, filosoofia, kultuur, religioon. Kirjanduses on kõik olemas. Et inimesest kasvaks inimene. Ja et seda ruumi on niigi vähe, pole siin, mida mängu panna. Ega vajadustki mängida. Ega luba selleks.

Eesti kirjanike liit on seisukohal, et eesti keele ja kirjanduse tunde ei saa enam koomale tõmmata. Vähendada gümnaasiumi emakeeletunde veerandi võrra (420 tunni asemel 315) on vastutustundetu samm kogu eesti rahva ees. Isegi venestamispoliitika kõige karmimatel aegadel (1970.-80. aastatel) oli emakeeletundide arv märgatavalt suurem kui praegu. Vaadates ühiskonda me ümber, tuleb tõdeda, et pigem peaks eesti keele ja kirjanduse osakaalu õppekavas suurendama. Alus selleks on olemas – põhiseadus.

Kui tahame rääkida teadlikust eestlasest või eestlusest mõnekümne aasta pärast, ei saa me praegu lubada endale säärast eksperimenti. Kui siiski juhtub kõige halvem ja haridusametnikud leiavad, et eesti keele ja kirjanduse osakaalu vähendamine on vajalik ja ainuõige, teame vähemasti, kelle valitsusajal see juhtus, millisel teel ja millise suundumusega on praegu Eesti riik. Soovime, et Eesti riigi tee ja suundumus põhineksid eesti keelel.

Pole ju palju palutud.

Eesti kirjanike liit

23.2.09

Laulud võtame kaasa

laulusõnad

Mõni päev on nii valge ja päiksene
mõni pime ja nukker ja kõle
siis ma käe annan sõbrale väiksele
laulan laulu ja nukrus läeb üle

Minu laul ongi naer sinu silmades
ta on allika vallatu vulin
ta on päiksekiir sombustes ilmades
ta on südameid soojendav tuli

Laulan laulu ja maailm saab helgemaks
minu rõõm kandub sullegi üle
nõnda kõik muutub korraga selgemaks
avab elu meil avala süle

Nii me läheme lauldes ja mängides
üle nooruse õitseva aasa
maha jäävad meist teerajad lilledes
aga laulud me võtame kaasa

15.2.09

Kinkimata lilled

laulusõnad

Määra mulle viimne kohtumine,
tulen ilma lillekimbuta,
vaikin kuni lõpuks vaikimine
viimseks sillaks meie vahel saab.

Siis võin minna, kuhu ainult soovin,
tuul kõik hajumõtted hajutab.
Iseendast üle olla proovin,
ennast pargipingil unustan.

Üle õla tagasi ei vaata,
kuidas minnes valu kaasa viid.
Viimast korda lubasin sind saata,
ise pargipingil magasin.

Tekiks võtsin ajalehe homse,
padjaks mälestuste räbala,
kinkimata lilli nägin unes
terve pika haige nädala.

Määratud nüüd viimsed kohtumised,
tuldud ilma lillekimbuta,
maha vaikitud said vaikimised,
mida enam tagasi ei saa.

21.1.09

Liisu I raamat vene keeles


Trükikojast tuli välja "Liisu" I raamat vene keeles. Tõlkis Jelena Baljasnaja, redaktoriks Boris Baljasnõi. Toetajaks Hasartmängumaksu Nõukogu. Tiraažiks vaid 600 eks. Apollo ja Rahva Raamat võtsid kohe 420 eks ära. Ju siis vist läks asja ette. Jelenal ja Borisil on juba II ja III osa ka tõlgitud, nende avaldamiseks peab kusagilt raha küsima.
Projekt on heategevuslik - saame hulgimüügifirmadest vaid 15 krooni/tk ja selle raha paneme järgmiste osade trükikuludesse. Nii et, midagi saab ikka ilma eest ka tehtud.
Kogu Liisu-lugude sari ilmub heategevuslikel alustel. Vahel võib ju nii ka...

18.1.09

"Une-Mati udujutud" hakkavad lõppema

No ei oska ette ennustada, milline raamat läheb ja milline mitte. "Une-Mati udujuttusid" on riiulil veel paar sületäit, siis on minu ladu tühi. Hulgifirmades ei ole ka enam midagi kiita. Kordustrükki jällegi ei riski teha - tuleb uus raamat ja tähelepanu suundub sinna. Sama lugu pidi Aidi Vallikul "Pintsu ja Tutsikuga" olema. Vägisi kisub laulma, et "Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib..."
Paistab, et majanduslangus lugemist väga ei sega. See on igatahes südantsoojendav nähtus. Tervitused siitpoolt kõigile lugejatele! Kui nii edasi läheb, ei jäta ma kirjutamist ajutiselt katki, nagu vahepeal plaanis oli.

14.1.09

Päkapikk pidas kommionu ametit


14.01.2009, Tartu Postimees

Paksu metsa sees elas päkapikk Albert, kes jagas nii palju saiu kolme pika pai eest, et ta pealagi kulus kiilaks. Tema naine läks vaesusest tüdinuna minema, sest andis ju päkapikk saiad ära ilma rahata.

Jõuluvana soovitas vanal, paksul ja kiilakal päkapikul hakata piilujaks ja kommionuks. Albertil tuli akende taga passida, ega lapsed pahandust tee. Kui mõni võrukael oli üleliia ulakas, siis tema sussi sisse päkapikk kommi ei pannud.

«Juba tükk aega enne jõulusid hakkasid levima jutud, et liikvel on kiilakas päkapikk, keda hüütakse Nuhk Albertiks,» kirjutab Heiki Vilep oma uusimas raamatus.

Neid komme, mis ulakatest üle jäid, püüdis päkapikk headele lastele jagada. «Ta pakkus kommi otse tänaval ja parkides, koolimajade treppidel ja üldse – kus juhtus,» kirjutab Vilep.

«Kuna aga inimesed on vahel väga õelad, siis hakkas peagi levima ka jutt, et Nuhk Albert on poole kohaga Kommionu.»

Udujuttude tegelased

Vilepi uusimas raamatus «Une-Mati udujutud» on teisigi tegelasi, kes on kirja pandud ühtviisi nii lapsi kui ka nende vanemaid, raamatu ettelugejaid silmas pidades.

Ühes udujutus käivad üheskoos tööl sukk ja saabas, teine lugu pajatab taskuvaras Tarmost, kes varastab taskuid, ja kotipoiss Kostjast, kes kogub kotte.

Ja näiteks jutus «Jaagup ja Hendrik» on juttu laululembesest poisist Hendrikust, kes tahtis täheks saada ja kõndis seepärast taevale lähemal, katusel. Samuti laulda ja laule teha armastav Jaagup käis ka katusel, kuid mitte ärkvelolekus, vaid unes.

Kahekümnes raamat

«Une-Mati udujutud» on Heiki Vilepi 20. raamat ja ühtlasi 18. lasteraamat. Kõik 20 on ilmunud 21. sajandil, alates aastast 2001.

Nii nagu mitmed teisedki tema teosed, on ka äsja ilmunud jutukogumiku illustreerinud Ott Vallik alias Moritz.

Esimeses Vilepi lasteraamatus «Tere!» (2002) on kunstnik joonistanud samuti ühe tegelase kiilaspäiseks. See on onu Artur, kes saab ema käest kukla peale laksu iga kord, kui ta napsab praepannilt kartuliviilaka.

Rohkem või vähem saavad ennast kiilakate meeldivasse seltskonda lugeda ka kirjanik Heiki Vilep ja siinse uudisloo kirja pannud reporter.

Raimu Hanson, Postimees