15.10.08

Universumi saab päästa vaid naer


Kirjanduskriitik Ott Kilusk kirjutab "Horlokist ja Ürgvärava võtmest" nii:

Üha tihedam konkurents kirjandusturul on tekitanud situatsiooni milles uute trükiste ilmumine raamatukauplustesse on võrreldav laviiniga. On ilmselge, et selles müras pole võimalik orienteeruda. Nõnda võib juhtuda, et mõnigi muidu hea teos jääb lugejaile märkamatuks. Seda laadi veidike vähe tähele pandud kirjandussündmuseks võiks lugeda ka lastekirjanik Heiki Vilepi uue romaani „Horlok ja ürgvärava võti“ hiljutist ilmumist. On ju iseenesest üsna tähelepanuvääriv, et tegemist on algupärase, mahuka, rohkelt illustreeritud lasteulmekaga, milles leiduv soe huumor, sõbralik sotsiaalkriitika ja autori filosoofilised printsiibid pakuvad lõõgastavat lugemiselamust ka täiskasvanud lugejale. Peale selle on Vilepi Horlok äärmiselt sobivaks vahendiks ulmeromaani, kui eraldi seisva žanri analüüsiks ja spetsiifiliste tunnuste väljaselgitamiseks.
Romaanižanri analüüsimisel on üheks olulisemaks võtmemõisteks aeg-ruum ehk füüsikute keeles kronotoop. Kirjanik loob teoses fiktsionaalse ruumi, mis kasvab ja kahaneb vastavalt autori kunstitaotluslikele kavatsustele. Romaani aeg ei kulge samas tempos reaalajaga. Üks hetk võib venida lõpmatuseni ja aastad võivad lennata silmapilguga. Lugejani jõuavad tähenduslikud hetked romaanitegelaste toimetamistest, mis leiavad aset autori poolt määratud geograafilistes punktides. Kõike ebaolulist välja jättes jõuab lugejani fiktsioon, ehk elu essents nagu omal ajal on öelnud Tuglas. Romaanižanri alla kuuluvas ulmeromaanis saavad need printsiibid teravdatud tähenduse, niiöelda oma rolli.
Realistlikus romaanis on aja ja ruumiga mängimine eelkõige meetod oluliseks peetava tegevuse edasiandmiseks. Ulmeromaanis saavad need mõõtmed täieõiguslikeks jutustuse tegelasteks. Vaadeldava raamatu peategelane, teismeline tulnukapoiss Horlok ja tema sõbrad läbivad ülipikki vahemaid mõtteväljas liikumise abil. Tuleb määrata soovitud sihtkoha koordinaadid ja mõelda ennast sinna - lihtne! Maa päritolu poiss Andre asetatakse seikluste lõppedes koduplaneedile samasse ajahetke, kust ta alguses võeti. Piltlikult öeldes lõhub kirjanik kõik vaheseinad ja kainelt aega arvestavad kellad. Loob oma maailma, kus kehtivad ainult tema reeglid. Realistliku romaani autor ei pea kunagi vajalikuks selgitada lugejale aja ja ruumi nihutamise põhjusi. Ulmekirjanik seevastu esitab selle kohta kas kõrvalseisva jutustajana või tegelaste suu läbi nn. teaduslikke seletusi, mis muidugi kalduvad absurdi. Selline maailm ongi võimalik ainult antud teose kaante vahel.
Heiki Vilepi „Horlok ja ürgvärava võti“ on oma iseloomult traditsiooniline ulmeromaan, mille tegevus toimub kaugetel planeetidel. Üleloomulikud olendid (kes nii väga ei erinegi planeet Maa elanikest) jagunevad lasteraamatule omaselt üsna selgelt headeks ja halbadeks. Lugejaile avaneb kummaline ja naljakas maailm, kus liiguvad ringi pahaendelised hiidputukad, mõtteid lugevad kaarad, londilised alkohoolikud, muti taolised maa-alused, pingviin-ahvid ja veel paljud teised veidrad ning valdavalt heatahtlikud olendid. Lisaks sellele kirjule galeriile värvavad punase peaga humarid planeedilt Maa endale abiliseks lihtsa poisi Andre. Andre fenomeniks on maa elanikele omane intuitsioon - etteaimamisvõime. Niisiis on ka maa elanikel oma ainulaadne veidrus ja tänu sellele on nad universumi täieõiguslikud, kuigi arengus maha jäänud kodanikud. Horloki ja Andre kõrval on meeldejäävamateks tegelasteks vanaisa Thron ja väike karvane Pusa. Thron on elukogenud ja missioonitundega humar, kelle noorpõlve mälestustest kumab läbi lõbusat elumehelikkust ja iginooruslikku mässumeelsust. Alkoholil ja vastassool on üsna oluline koht tema kujunemisel humarite ühiskonnas kõrget positsiooni omavaks maailmapäästjaks. Pusa ülesandeks jääb jäigastunud moraalinormide lõhkumine. Oma täielikku nulltolerantsi väljendab ta sobimatus kohas kõhutuule laskmisega.
Selline pealiskaudsel lähenemisel obstöönsena tunduv huumor omab tegelikult sügavamat filosoofilist sisu. Tuntud semiootika professor Umberto Eco tsiteerib oma raamatus „Inetuse ajalugu“ keskaegset saksa kirjameest Karl Rosenkranzi: „...Soolegaasid on igas olukorras inetu asi. Kuna need aga kinnitavad inimese vabadust kammitseva ja tema tahtest mitte sõltuva nähtuse asjaolu, mis pahatihti inimesi ebameeldivalt üllatab oma ootamatu ilmumisega vales kohas, kuid samas välkkiirelt, nagu iseenesest, minema lipsavad, on nad oma omaduselt naljaka majavaimu sarnased, kes inimese kontrollimatult ja sans gene täbarasse olukorda seavad. Sestap on koomilise kirjanduse autorid neid alati ära kasutanud groteskse ja burleskse kujutamisel...”
Vilepi teksti lahtimõtestamisel on olulisteks märksõnadeks allegooria, iroonia ja grotesk. Erinevatel planeetidel elavate olendite elu-olu kirjeldades naeruvääristab Vilep liigjoomist, võltsviisakust, reklaamiorjust ja ülepaisutatud tundeid - lühidalt öeldes kõike seda, mida me tegelikult iga päev kohtame oma koduplaneedil ringi jalutades. Kirjaniku relvaks on naer. Meisterlikult kasutab autor situatsioonikoomikat, värvikaid kirjeldusi ja tabavaid võrdlusi. Romaani keel on sujuv ja jutustamisviis lugejale lihtsalt omaks võetav. Maailmakirjanduse taustal läheneb Vilepi väljendusvorm ehk kõige enam hiljuti jäädavalt lahkunud Kurt Vonnegutile, kelle romaanid „Tapamaja korpus viis“ ja „Titaani sireenid“ on samuti eelkõige allegoorilised, inimühiskonna vastuolusid analüüsivad ja sõda kui nähtust hukka mõistvad filosoofilised jutustused ning alles seejärel ulmekirjandusse kuuluvad teosed. Sarnane on ka nende kirjameeste huumorimeel. Eelkõige sõbralik ja samas igasugust võltsmoraali tingimusteta tauniv.
Ja lõpetuseks veel: siit-sealt on Horloki lugejate poolt tõusnud nurinat, et kummalised olendid selles raamatus räägivad kahtlaselt maalähedaselt. Teisiti öeldes kasutavad nad oma kõnes kujundeid ja võrdlusi, mis on omased planeedi Maa kultuurile. Ei tohi aga unustada, et suhtlemine selles romaanis kulgeb läbi imetillukeste kõrva paigaldatud tõlkeaparaatide. Järelikult on kõrgelt arenenud humarid suutnud luua aparaadid, mis mahutavad endas täielikku informatsiooni erinevate kultuuride keelte poeetika ja väljendusvahendite kohta. Meie loeme seda raamatut inimkeeles, seega valib masin meiega suhtlemiseks automaatselt välja ainult meile omased ja turvalised epiteedid, metafoorid ja muud kõnekujundid.
Lastekirjanduse tundja Mari Niitra on öelnud: "Ulmega on tiiba ripsutanud küll Boris Kabur kuuekümnendatel ja Henno Käo kaheksakümnendatel aastatel, aga sellega asi ka piirdub." (Postimees, 25.08.2008). Seega võb Vilepi raamatu ilmumist vaadelda ka kirjandusajaloolise sündmusena. Tegemist on niisiis esimese täismahulise ja stiilipuhta ulmeromaaniga eesti algupärases lastekirjanduses.

Kommentaare ei ole: