25.12.08

Kadunud jõulud

Ühe väikese mere kaldal, väikese riigi väikeses linnas elas kord väike tüdruk nimega Nele. Nelel oli veelgi väiksem õde Kati. Nele ja Kati elasid oma vanematega väikeses majas, mis asus eemal kesklinna mürast. Igal aastal, kui saabusid jõulud, tõi Nele ja Kati isa koju kuuse. Kogu perega ehtisid nad kuuse ära ja isa pani veel puu latva ilusa jõulutähe. Kui tuba oli soojaks köetud ja küünlad süüdatud, oli väga mõnus ümber särava jõulupuu trallitada.
Kõige tähtsam oli muidugi jõuluvana külaskäik. Siis lugesid lapsed ja suured luuletusi ja tegid jõuluvana habemele pai. Selle eest said nad kingitusi. Kingitusi oli palju, nii palju, et jõuluvana ei jõudnud neid kõiki ise kohale tuuagi ja osa tuli suurest poest emmel-issil juurde osta. Poest, mis oli nii suur, et sinna võis ära eksida. Kui nad terve perega neoontuledes säravas hiigelpoes kingitusi valisid, nägid Nele ja Kati, kuidas inimesed üksteisele otsa jooksid. Mitmel neist oli niipalju kingipakke käes, et mõni pakk aeg-ajalt maha pudenes.
Mänguasjade leti ees põrandal aga vingerdas ja karjus täiest kõrist väike poiss. Tema kõrval seisis ema, kelle mõlemad käed olid kingipakke täis.
"Jonnib vist," osutas väike Kati poisile.
"Jonnib vist, jah," oli Nele sama meelt.
"Tal on ju nii palju kingitusi juba!" vaatas Kati poisi emme poole.
"Aga ta tahab vist veel," arvas Nele.
Siis pani poisi emme oma pakid maha ja võttis riiulist suure puldiga juhitava auto. Poiss jättis paugupealt nutmise järele ja haaras auto kaenlasse. Ta isegi ei vaadanud oma kingitust õieti, vaid kõmpis piki riiulit edasi, kael õieli ja silmad mööda mänguasju veel midagi otsimas. Nele ja Kati küll nii ei teinud. Nad teadsid, et emal ja isal on mõnikord vähem raha ja et iga kord päris kõike ei saa.
Kui tüdrukud olid oma asjad kätte saanud, trügisid nad vanemate sabas väljapääsu poole. Selja tagant hakkas jällegi kostma vingerdava poisi meeleheitlik kisa. Emme-issi vahetasid omavahel imeliku pilgu ja lisasid sammu. Väljapääsu juures jooksis neile otsa mitu jõuluvana.
"Küll neil on kiire!" vaatas Nele habemikele järele.
"Lapsed ootavad kingitusi," teadis Kati.
Suurest poest kostis veel kaugele eemalegi tümpsuga jõulumuusikat. Poeesisel väljakul seisid sajad autod ja õhk oli vingugaasist paks. Ümber väljaku helendasid tuledes suured punased ja rohelised pudelid, uhked firmade nimesildid ja muud pööraselt vilkuvad reklaamid, mis kõik kutsusid sööma, jooma, ostma ja võlgu võtma. Taamal lasti rakette ja kusagilt kostus väga valjuhäälset naeru.
Nele ja Kati jäid pea kuklas ilutulestikku vaatama, kui emme-issi autosse istusid.
"Võimas!" arvas Kati.
"Võimas!" kinnitas Nele.
Korraga aga jäi kõik vait. Ilutulestik lõppes, muusika katkes ja neoonreklaamid kustusid. Kui Nele ja Kati pilgu langetasid, ei näinud nad enda ümber enam ühtegi autot ega hingelist. Suure poe uksed olid suletud ja aknad pimedad. Keset parkimisplatsi seisis käed taskus vaid väike nukker päkapikk.
"Kus emme-issi on?" vaatas Kati enda ümber.
"Miks nad ilma meieta koju sõitsid?" ei saanud ka Nele aru.
Nad astusid päkapiku juurde ja vaatasid talle küsivalt otsa.
"Jõulud läksid ära," ütles päkapikk kurvalt. "Mõõt sai täis."
"Kuidas nii?" vaatas Nele päkapikku, siis enda ümber valitsevat tühjust ja siis jälle päkapikku. "Jõulud ei saa ju niisama lihtsalt kätte võtta ja ära minna!"
"Saavad küll," vastas päkapikk rahulikult. "Iga kannatus katkeb ükskord."
"Missugune kannatus see katki läks?" ei saanud Kati hästi aru.
"Noh, sinu issi ütleks, et viskas siibri ette," muigas päkapikk. Nüüd sai ka väikene Kati aru:
"Tähendab, et jõuludel sai kõigest kõrini?"
"Justament," oli päkapikk rahul. „Muide, minu nimi on Karla.“
"Aga mis nüüd edasi saab, Karla?" küsis Nele.
"Mis saab, mis saab ... kust mina tean. Ma arvan, et tuleks jõulud üles otsida ja tagasi tuua," sügas päkapikk Karla kukalt.
„Tagasi tuua ...“ kordas Nele mõtlikult. „Aga kuidas?“
„Näe!“ osutas Karla tillukesele saanile parkimisplatsi servas. „Mul on see siin.“
„See on ju nii tilluke!“ mossitas Kati. „Sellesse mahud ainult sina sisse.“
„Ja kuidas see üldse sõidab? Saani peab ju keegi vedama ka,“ teadis Nele.
„Rahu!“ ütles Karla ja astus saanikese juurde. Ta pobises midagi omaette, vaatas siis üles taevasse ja lõi jalaga vastu maad. Otsekohe hakkas saan kasvama. Peagi oli ta parasjagu nii suur, et kõik kolm mahtusid lahedasti sisse istuma.
„Hoidke nüüd kinni!“ kamandas väikene mehike ja pobises jälle midagi omaette. Saan tõusis õhku ja jäi kõrgele kaubanduskeskuse kohale rippu.
„Ma kardan,“ sosistas Kati Nelele kõrva.
„Rahu!“ kordas Karla ja tõusis püsti. Ta tõstis oma labakindas käe silmade kohale ja vaatas kaugusesse.
„Ma arvan, et jõulud kolisid Jõulurahu Orgu,“ teatas ta veendunult, osutas käega silmapiiri taha ja istus.
„Võtke teineteisel ümbert kinni,“ vaatas ta üle õla tüdrukute poole, „sõidu ajal võib külm hakata.“
Saan tegi tiiru poe ja parkimisplatsi kohal ning võttis siis suuna silmapiiri poole. All laiuvas linnas põlesid vaid tänavalaternad ja oli kuidagi eriliselt vaikne. Tundus, et kõik magavad rahulikku und ega tea jõuludest midagi.
Linn jäi lõpuks kaugele selja taha ja ees laiusid kuuvalguses sädelevad lumelagendikud.
„Kui ilus!“ piuksus Kati ülestõstetud krae seest.
„Ja vaikne,“ lisas Nele Katit enda vastu surudes.
Päkapikk juhtis saani veidi kõrgemale ja nüüd nägid nad igas küljes linnade ja külade kumasid. Nagu udukupliga kaetud küünlad, paistsid nad kaugelt kätte.
Kui nad olid juba päris kaua lennanud ja all laiuva lõpmatuna tunduva metsa kohal liikunud, ühmas päkapikk Karla üle õla:
„Olge nüüd valmis!“
Nele ja Kati painutasid oma külmuma hakkavaid kaelasid, et näha üle Karla õla. Ja siis see tuli! Mets lõppes järsult ja nende pilgule avanes hiigelsuur org, mis kumas lugematute küünalde kollasest valgusest. Tuhanded väiksemad ja suuremad ehetes kuused olid leidnud siin oma rahuliku pelgupaiga. Kuuskede vahel askeldas mustmiljon päkapikku. Nad kandsid kingituspakke ja kuuseehteid edasi-tagasi nagu sipelgad. Naljakas oli vaadata, kuidas mõned neist üksteisega kokku põrkasid ja uperkuuti lendasid. Siputasid õhus jalgu, ukerdasid end siis püsti ja lõid lõbusalt patsu.
„Kas see ongi Jõulurahu Org?“ küsis Nele.
„See tema ongi, jah,“ vastas päkapikk ja maandus oru keskele tühjale platsile.
Nende juurde jooksis kohe tähtsa olemisega päkapikk ja kukkus pragama:
„Sa tõid lapsed siia! Sa tõid inimesed siia! Mis sul arus oli!?“
„Need lapsed on teistsugused,“ vabandas Karla. „Nemad ei vingerdanud ostukeskuse põrandal ega norinud ühtegi asja.“
„Mida?“ ei uskunud tähtsa näoga päkapikk oma kõrvu. „See ei ole võimalik, et ei tahtnud kohe mitte midagi!“
„Me kirjutasime Jõuluvanale kirja ja tema tõi meile kõik selle, mis tahtsime,“ seletas Nele.
„Jah,“ kinnitas Kati, „mina sain suurte silmadega nuku.“
„Ja rohkem ei tahtnudki?“ Tähtsa näoga päkapikk pööras pea viltu ja vaatas Katit kavala näoga alt üles.
„Ei tahtnud jah,“ kinnitas Kati. „Korraga väga palju asju tahta ei ole ilus.“
„Vaata aga vaata!“ jäi päkapikk mõtlikuks. „Kuula ja imesta!“ Ta kõndis natuke aega edasi-tagasi ja püüdis käsi selja peale kokku panna. Kui see tal kuidagi ei õnnestunud, jäi ta seisma ja ütles rahunenult:
„Lähme, istume natuke!“
Nad astusid hanereas väikese künka suunas ja kui kohale jõudsid, nägid tüdrukud, et see ei olegi tühipaljas küngas. Suur võlvuks tõotas hoopis midagi enamat. Karla avas kriginal ukse ja nad astusid lumisest trepist alla. Tunneli lõppedes nägid tüdrukud midagi täiesti enneolematut. Keset suurt võlvkaartega ovaalsaali istus trobikondade kaupa päkapikke väikestes ringides koos ja iga ringi keskel põles mitu küünalt. Tähtsa näoga päkapikk juhatas nad lähima ringini ja päkapikud tõmbusid neile kohta tehes koomale.
„Võtke istet, kallid lapsed!“ lausus üks vanem päkapikk. Nele ja Kati istusid vaikides rätsepaistesse maha ja jäid päkapikke uurima. Neid oli vägagi erinevas vanuses ja suuruses.
„Me räägime siin oma kogemustest,“ seletas üks noorem päkapikk. „Nagu te teate, piilume me laste akendest sisse ja vaatame, kellele panna komm sussi sisse ja kellele mitte. Lapsi aga on väga erinevaid. Mõnikord on kohe kole raske otsustada.“
„Meie oleme ainult paar korda kommist ilma jäänud,“ uhkustas Kati. Nele tonksas teda küünarnukiga ja lisas:
„Noh, võib-olla veidi enam ...“
„Jah,“ lausus noor päkapikk, „oleks teiesuguseid häid lapsi rohkem, siis ei oleks jõulud siia põgenenud.“
„Aga häid lapsi ongi ju palju!“ vaidles Nele vastu. „Minu arust on hoopis suured inimesed jõulud ära rikkunud.“
„Ma ei tea,“ proovis Nele oma mõtet välja öelda, „aga mulle tundub, et mõned emad ja isad kohe ei saa oma lastele vähem kingitusi osta kui naaber või sõber või ... ma ei teagi, kes. Mulle tundub, et nad justkui võistlevad omavahel, et pärast näidata – näe, minu lapsele tõi jõuluvana selle ja selle ja niipalju ja naapalju.“
Nende juturingi kogunes ka päkapikke teistest ringidest ja varsti tunglesid nad Nele ja Kati nagu ilmaime ümber.
Nele ei lasknud ennast sellest segada ja jätkas:
„Ma arvan, et sellepärast need ostukeskusedki jõulude ajal nii palju kaupa täis topitakse ja veel arvan ma, et lapsed on ära hellitatud. Meie emme räägib, et ärimehed on jõuludest palagani teinud ja topivad kahe käega raha taskusse. Issi ütles jällegi, et jõulud on Coca-Colast veelgi võimsam äriprojekt. Ma ei saa sellest küll veel hästi aru, aga vanaema räägib, et päris jõulud on hoopis teistsugused.“
„Õige, mu laps,“ pani tähtsa näoga päkapikk oma väikese käe Nele põlvele. „Päris jõulud on hoopis teistsugused.“ Ta jäi kuidagi nukraks ja ohkas pikalt. „Päris jõulud on siin – küünlaleegi võbin ja hingerahu, hea sõna ja sõprade tugi.“
Korraga oli nii vaikne, et isegi leegi võbinat oli kuulda. Tundus nagu hoiaksid päkapikud hinge kinni ja aeg oleks justkui seisma jäänud. Nele ja Kati nägid vaimusilmas lapsi, kes polnud ühtegi kingitust saanud. Nende kurvad näod kumasid läbi aknaklaasi tänavalaternate valguses ja nende selja tagant ei paistnud ühtegi ehteis kuuske. Nad istusid hämaras toas ja vahtisid kurvalt kaugusesse.
Kati hakkas nutma.
„Palun andke jõulud tagasi!“ anus ta nuuksudes. „Palun andke õiged jõulud tagasi!“
Ka Nele ei suutnud ennast tagasi hoida ja anus samuti:
„Andke ka nendele lastele jõulud! Miks ei võiks kõik inimesed ühtemoodi rõõmsad olla?“
Päkapikud ümberringi olid surmtõsiseks jäänud ja vaatasid kõik ühes suunas – ukse poole. Trepist astus alla Jõuluvana ise. Päris Jõuluvana. Ta seisatas neist mõne sammu kaugusel, silitas oma pikka habet, köhatas kurgu puhtaks ja lausus madalal bassihäälel:
„On vist puhatud küll. Päkapikud, te teate, mis teha tuleb. Tegutsege!“ Ja päkapikud hakkasid kiiruga väljapääsu poole trügima, ummistades üles viiva tunneli ja trepi täiesti.
„Nüüd on nende laste aeg, kes seni kõigest ilma on jäänud,“ lausus Jõuluvana. „Teie aga tulge minuga kaasa!“ Nele ja Kati tõusid püsti ja järgnesid Jõuluvanale. Päkapikud andsid neile aupaklikult teed.
Kui nad suurest võlvuksest taas väljusid, seisis künka ees Jõuluvana saan koos põhjapõtradega.
„Näpista mind põsest!“ sosistas Nele Katile. Kati näpistaski.
„Ai, mitte nii kõvasti!“ Ta sulges korraks silmad ja avas uuesti. Põdrad, saan, Jõuluvana, päkapikud – kõik olid ikka veel alles. Ta ei näinud und!
„Kas te küüti sooviksite?“ muheles Jõuluvana.
Nele ja Kati ronisid sõna lausumata saani ja tõmbasid seal lebava kasuka endale külmakatteks peale. Jõuluvana ise ronis etteotsa ja võttis ohjad kätte.
„Viime tüdrukud koju?“ küsis ta põtradelt. Need korskasid valjult sõõrmetega, ajades välja suuri aurupahvakuid. Saan liikus paigast ja võttis sujuvalt suuna üles tähistaeva poole. Tüdrukud vaatasid üle õla tagasi ja nägid, kuidas sajad päkapikud lehvitavad neile järele. Nad lehvitasid kaua vastu.
Peagi kadus Jõulurahu Org metsa taha ja taas nägid nad igast küljest helendavaid linnade ja külade tulesid.
Kui nad kodulinna kohale jõudsid, maandus saan nende väikese linnaäärse majakese ette ja Jõuluvana aitas nad ilusasti maha.
„Olge siis ikka sama tublid edasi!“ ütles taat oma sügaval bassihäälel.
„Aga jõulud?“ hüüdis Kati. „Kas jõulud tulevad tagasi?“
„Nad ongi juba tagasi,“ muheles Jõuluvana oma mõnusat muhelemist ja võttis ohjad pihku.
„Kuidas tagasi?“ Tüdrukud vaatasid enda ümber ja nägid kõikjal akendes ehetes kuuski ja vabisevaid küünlaleeke. Kui nad veelgi tähelepanelikumalt vaatasid, märkasid nad aknalaudadel tillukeste päkapikkude askeldamist. Mitte üheski aknas ei näinud tüdrukud enam laste kurbi silmi ja ka reklaamtulede virvarr oli kusagile kadunud. Ääretu vaikus oli maad võtnud ja rahu laskus lõputu vaibana maa peale. Jõulurahu, see tõeline.

22.12.08

Kulka raha jagamine vihastas kirjanikud välja?

Istun siin, loen ja mõtlen. Et mis nimelt vihastas ja keda ja kas üldse vihastas. Küsimus oli selles, et Indrek Hirvel ei lubatud aastastipendiumite jagamisel hääletada. Kuna ta ise ka taotles, siis enda eest ta kindlasti hääletada ei tohtinud. Teiste eest aga oleks pidanud tohtima küll.
Ja ei ole absoluutselt vahet, kas ta kuulub SAKK-i, NAK-i või AA-sse. Ta lihtsalt on ministri poolt hääletajaks kinnitatud ja peab saama võimaluse hääletada.
Kõik ülejäänud vaht - kes jääb ilma ja kes saab või kes peaks kelle asemel saama - on tuletatud ja mõttetu poleemika.
Mina isiklikult ei ole absoluutselt nördinud, et ma aastapreemiat ei saa. Ma pole kunagi saanud ja ei ole sellega järelikult ka harjunud. Olen siiamaani toime tulnud ja raamatud müüvad piisavalt hästi, et ära elada. Pealegi tegelen veel veebinduse ja muusikaga, teen laulusõnu ja saan Eesti Autorite Ühingust ka kopika. Ma ei saagi aru, miks mind märtriks on tehtud. See, et ma aastastippi üldse küsisin, tuleb tõepoolest oma panuse tunnetamisest. Kui ikka täiesti erapooletult asja aastaid jälgida, siis olen vähemalt ühe stipi elu jooksul ära teeninud.
Mis n.ö. kirjanikutöösse puutub, siis vaevalt väga paljud viitsivad asjaga enda 7-liikmelise pere elatamise kõrvalt nii intensiivselt tegelda:
Sel aastal 2 jutukogumikku, luulekogu ja romaan. Lisaks u. 70 kohtumist lugejatega, ühe lasteraamatu tõlge, vastsündinutele järgmisel aastal jagatava kogumiku "Las laps loeb" koostamine ja peaaegu valmis muinasjutukogumik ning üks lasteluulekogu.
Grafomaania? Kehvad raamatud? Ühelgi kohtumisel (kokku vast kusagile 300 kanti) ei ole mulle seda veel öeldud, ka mitte pilguga. Anonüümsed karjujad kommentaarides, kes ei ole ühtegi mu raamatut lugenud, teevad aga maatasa. Mille eest? Natuke solvav.
Mis puutub tähemärkide rohkusse, siis iga normaalne inimene saab aru, et lasteraamat kokkusurutuna hõlmab vaid mõnda A-4 formaadis printeripaberit ja selle kirjutamiseks kulub vaid mõni tund (kui sa ei pea just sisu kusagilt välja imema). Luuletused on muidugi iseasi - need tekivad aasta jooksul pideva mõttetegevuse tulemusena. Minul küll.
Nii et, kallid kommenteerijad ajalehtedes ja Delfis ja mujal, ütlen teile siin isiklikult, et ma ei ole absoluutselt ei kuri, solvunud ega mis iganes negatiivse reaktsiooni küüsis selle peale, et mulle aastastippi ei jagunud. Ausõna. Ja kui te loeksite läbi kasvõi ühe mu luuletuse, rääkimata raamatust, siis saaksite aru, et mu ausõna on ehtne.
Sümpaatne on siiski, et SAKK võitleb oma liikmete pärast. EKL ei ole ju ametiühing vaid klubi. Ja et SAKK on alles alguses ja ei ole ennast õieti tutvustadagi jõudnud, rääkimata liikmete värbamisest, sellest on vaid kahju.
Nii et, tegemist oli tegelikult protestilausega Indrek Hirve väljaviskamise vastu, mitte püüdega seletada, kui hea kirjanik on Mait Raun või Piret Bristol või Heiki Vilep. Las selle üle otsustavad ikka need, kes on lugenud. Ja see on hoopis teine teema.

12.12.08

Une-Mati udujutud


Kämarajura-juttude kogumik sai valmis. Ott Valliku illustratsioonid, Aivar Õepa küljendus, minu kujundus. Õepa ütles, et viimase loo ("Head inimesed") eest võib peksa saada. Samuti võivat jama tulla Hendrik Sal-Salleri ja Jaagup Kreemi kummalist lapsepõlve kujutavast loost. No näis. Igatahes olen neid lugusid koolides juba kevadest saati ette lugenud ja on väga hästi peale läinud. Eriti nael Niilo ja päkapikust kommionu lood. Ühes koolis hakkas üks poiss nael Niilo loo peale naerma ja naeriski omaette kohtumise lõpuni välja. Muidu olevat normaalne kutt teine...

15.10.08

Universumi saab päästa vaid naer


Kirjanduskriitik Ott Kilusk kirjutab "Horlokist ja Ürgvärava võtmest" nii:

Üha tihedam konkurents kirjandusturul on tekitanud situatsiooni milles uute trükiste ilmumine raamatukauplustesse on võrreldav laviiniga. On ilmselge, et selles müras pole võimalik orienteeruda. Nõnda võib juhtuda, et mõnigi muidu hea teos jääb lugejaile märkamatuks. Seda laadi veidike vähe tähele pandud kirjandussündmuseks võiks lugeda ka lastekirjanik Heiki Vilepi uue romaani „Horlok ja ürgvärava võti“ hiljutist ilmumist. On ju iseenesest üsna tähelepanuvääriv, et tegemist on algupärase, mahuka, rohkelt illustreeritud lasteulmekaga, milles leiduv soe huumor, sõbralik sotsiaalkriitika ja autori filosoofilised printsiibid pakuvad lõõgastavat lugemiselamust ka täiskasvanud lugejale. Peale selle on Vilepi Horlok äärmiselt sobivaks vahendiks ulmeromaani, kui eraldi seisva žanri analüüsiks ja spetsiifiliste tunnuste väljaselgitamiseks.
Romaanižanri analüüsimisel on üheks olulisemaks võtmemõisteks aeg-ruum ehk füüsikute keeles kronotoop. Kirjanik loob teoses fiktsionaalse ruumi, mis kasvab ja kahaneb vastavalt autori kunstitaotluslikele kavatsustele. Romaani aeg ei kulge samas tempos reaalajaga. Üks hetk võib venida lõpmatuseni ja aastad võivad lennata silmapilguga. Lugejani jõuavad tähenduslikud hetked romaanitegelaste toimetamistest, mis leiavad aset autori poolt määratud geograafilistes punktides. Kõike ebaolulist välja jättes jõuab lugejani fiktsioon, ehk elu essents nagu omal ajal on öelnud Tuglas. Romaanižanri alla kuuluvas ulmeromaanis saavad need printsiibid teravdatud tähenduse, niiöelda oma rolli.
Realistlikus romaanis on aja ja ruumiga mängimine eelkõige meetod oluliseks peetava tegevuse edasiandmiseks. Ulmeromaanis saavad need mõõtmed täieõiguslikeks jutustuse tegelasteks. Vaadeldava raamatu peategelane, teismeline tulnukapoiss Horlok ja tema sõbrad läbivad ülipikki vahemaid mõtteväljas liikumise abil. Tuleb määrata soovitud sihtkoha koordinaadid ja mõelda ennast sinna - lihtne! Maa päritolu poiss Andre asetatakse seikluste lõppedes koduplaneedile samasse ajahetke, kust ta alguses võeti. Piltlikult öeldes lõhub kirjanik kõik vaheseinad ja kainelt aega arvestavad kellad. Loob oma maailma, kus kehtivad ainult tema reeglid. Realistliku romaani autor ei pea kunagi vajalikuks selgitada lugejale aja ja ruumi nihutamise põhjusi. Ulmekirjanik seevastu esitab selle kohta kas kõrvalseisva jutustajana või tegelaste suu läbi nn. teaduslikke seletusi, mis muidugi kalduvad absurdi. Selline maailm ongi võimalik ainult antud teose kaante vahel.
Heiki Vilepi „Horlok ja ürgvärava võti“ on oma iseloomult traditsiooniline ulmeromaan, mille tegevus toimub kaugetel planeetidel. Üleloomulikud olendid (kes nii väga ei erinegi planeet Maa elanikest) jagunevad lasteraamatule omaselt üsna selgelt headeks ja halbadeks. Lugejaile avaneb kummaline ja naljakas maailm, kus liiguvad ringi pahaendelised hiidputukad, mõtteid lugevad kaarad, londilised alkohoolikud, muti taolised maa-alused, pingviin-ahvid ja veel paljud teised veidrad ning valdavalt heatahtlikud olendid. Lisaks sellele kirjule galeriile värvavad punase peaga humarid planeedilt Maa endale abiliseks lihtsa poisi Andre. Andre fenomeniks on maa elanikele omane intuitsioon - etteaimamisvõime. Niisiis on ka maa elanikel oma ainulaadne veidrus ja tänu sellele on nad universumi täieõiguslikud, kuigi arengus maha jäänud kodanikud. Horloki ja Andre kõrval on meeldejäävamateks tegelasteks vanaisa Thron ja väike karvane Pusa. Thron on elukogenud ja missioonitundega humar, kelle noorpõlve mälestustest kumab läbi lõbusat elumehelikkust ja iginooruslikku mässumeelsust. Alkoholil ja vastassool on üsna oluline koht tema kujunemisel humarite ühiskonnas kõrget positsiooni omavaks maailmapäästjaks. Pusa ülesandeks jääb jäigastunud moraalinormide lõhkumine. Oma täielikku nulltolerantsi väljendab ta sobimatus kohas kõhutuule laskmisega.
Selline pealiskaudsel lähenemisel obstöönsena tunduv huumor omab tegelikult sügavamat filosoofilist sisu. Tuntud semiootika professor Umberto Eco tsiteerib oma raamatus „Inetuse ajalugu“ keskaegset saksa kirjameest Karl Rosenkranzi: „...Soolegaasid on igas olukorras inetu asi. Kuna need aga kinnitavad inimese vabadust kammitseva ja tema tahtest mitte sõltuva nähtuse asjaolu, mis pahatihti inimesi ebameeldivalt üllatab oma ootamatu ilmumisega vales kohas, kuid samas välkkiirelt, nagu iseenesest, minema lipsavad, on nad oma omaduselt naljaka majavaimu sarnased, kes inimese kontrollimatult ja sans gene täbarasse olukorda seavad. Sestap on koomilise kirjanduse autorid neid alati ära kasutanud groteskse ja burleskse kujutamisel...”
Vilepi teksti lahtimõtestamisel on olulisteks märksõnadeks allegooria, iroonia ja grotesk. Erinevatel planeetidel elavate olendite elu-olu kirjeldades naeruvääristab Vilep liigjoomist, võltsviisakust, reklaamiorjust ja ülepaisutatud tundeid - lühidalt öeldes kõike seda, mida me tegelikult iga päev kohtame oma koduplaneedil ringi jalutades. Kirjaniku relvaks on naer. Meisterlikult kasutab autor situatsioonikoomikat, värvikaid kirjeldusi ja tabavaid võrdlusi. Romaani keel on sujuv ja jutustamisviis lugejale lihtsalt omaks võetav. Maailmakirjanduse taustal läheneb Vilepi väljendusvorm ehk kõige enam hiljuti jäädavalt lahkunud Kurt Vonnegutile, kelle romaanid „Tapamaja korpus viis“ ja „Titaani sireenid“ on samuti eelkõige allegoorilised, inimühiskonna vastuolusid analüüsivad ja sõda kui nähtust hukka mõistvad filosoofilised jutustused ning alles seejärel ulmekirjandusse kuuluvad teosed. Sarnane on ka nende kirjameeste huumorimeel. Eelkõige sõbralik ja samas igasugust võltsmoraali tingimusteta tauniv.
Ja lõpetuseks veel: siit-sealt on Horloki lugejate poolt tõusnud nurinat, et kummalised olendid selles raamatus räägivad kahtlaselt maalähedaselt. Teisiti öeldes kasutavad nad oma kõnes kujundeid ja võrdlusi, mis on omased planeedi Maa kultuurile. Ei tohi aga unustada, et suhtlemine selles romaanis kulgeb läbi imetillukeste kõrva paigaldatud tõlkeaparaatide. Järelikult on kõrgelt arenenud humarid suutnud luua aparaadid, mis mahutavad endas täielikku informatsiooni erinevate kultuuride keelte poeetika ja väljendusvahendite kohta. Meie loeme seda raamatut inimkeeles, seega valib masin meiega suhtlemiseks automaatselt välja ainult meile omased ja turvalised epiteedid, metafoorid ja muud kõnekujundid.
Lastekirjanduse tundja Mari Niitra on öelnud: "Ulmega on tiiba ripsutanud küll Boris Kabur kuuekümnendatel ja Henno Käo kaheksakümnendatel aastatel, aga sellega asi ka piirdub." (Postimees, 25.08.2008). Seega võb Vilepi raamatu ilmumist vaadelda ka kirjandusajaloolise sündmusena. Tegemist on niisiis esimese täismahulise ja stiilipuhta ulmeromaaniga eesti algupärases lastekirjanduses.

14.9.08

Horlok ja Ürgvärava võti


Ootasin ära, et mis vastukajad maikuus ilmunud uuele ulmekale tulevad, ei julgenud nagu teemat enne puutuda.

Aga vastukajad tulid igati positiivsed. Vaatasin ESTER kataloogist - raamatukogudest laenutatakse mühinal ja Tartus olid vahepeal kõik ekemplarid väljas. Nüüdseks on ikka piisavalt häid sõnu öeldud ja tänan kõiki, kes mul seeläbi nüüd öösel magada lasevad.
Sai ju raamat koolipõlve fantaasiate põhjal kirjutatud. Mul muidugi väike hirm ka, et kohati tsipa keeruline teine lastele. Ma ise olin ju hull ulmekafänn ja neelasin kõik täiskasvanute vastavateemalised raamatud ka alla. Sestap oli tollane teadmistepagas ja ka fantaseerimine ise juba suhteliselt keerulised. Püüdsin küll kogu juttu lõbusamaks ja meelelahutuslikumaks teha - tegu ju ikkagi lasteulmekaga - aga üle lugedes leidsin ikka hunniku võõrsõnu. Kustutasin neid kaks tiiru maha ja asendasin kodumaiste sõnadega, aga ikka jäi sisse...
Igatahes on sedavõrd ilusaid sõnu kirjutatud ja kellegi kaudu edasi saadetud, et olen ka teravateks märkusteks valmis. Kõik ei ole ju ulmefännid. Mõned vihastavad nii meeletult, kui loevad nn. kuuma raamatut ja ei jaga grammigi pinginaabri vaimustust. Oleks vist pidanud kaane peale kirjutama: "Sina, kes sa ulmekirjandust ei armasta, jäta see raamat parem lugemata."
Mari Niitra arvustus Postimehes oli üllatavalt positiivne, kui tuletada meelde, et Liisu raamatu kohta kirjutas ta "üllatusteta raamat". Noojah. Praegu on Liisu jutud minu omadest vist kõige enam loetud ja Nukitsal said ka 8. koha mingi paari- või kolmesaja hulgast. Nii et, selle arvustamisega on nagu ta on. Horloki kohta kirjutas lõpus ainukese märkusena, et pikavõitu olevat. Sellepärast arvangi, et ulme mittefännidel ei tasu lugeda. Raamatu teises pooles tulevad sõjad ja muud sellised asjad - erinevate kosmoseasukate sõjalaevade kirjeldused, nende tööpõhimõtted, relvastus jne jne. Seda on päris mitu lehekülge ja huvi pakub selline süvenemine ainult andunud ulmefännidele. Tüdrukud ja vähem ulmesõbrad võivad ju need kohad vahele jätta - sisust nad sellega midagi ei kaota.
Vot selline jutt minu lasteulmekast. Kui ta ennast aastaga läbi müüb, kirjutan midagi sellist veel. Kui ei müü, siis vist ei kirjuta. Siis teen edasi seda, mis enamusele meeldib. Ei ole ju seegi paha.

3.9.08

Kui sa kiusad kassi

Kui sa kiusad kassi

Kui sa kiusad kassi,
kass sul pissib sussi.
Tead ju kassi pissi -
võtab silmad kissi.

Kui sa kiusad rotti,
rott sul kakab kotti.
Tead ju: roti kaki -
haisust saab ataki.

Aga õrnem sugu –
see on raskem lugu.
Tead ju naist või plikat -
neil on keel kui vikat.

Pink ja puu

Tõusin öösel kell neli -
rahutus asu ei andnud,
jalad mind kodust välja
ise kui oleksid kandnud

Kõmpisin pargiteele
üksiku pingi juurde,
pingi, mis peidetud oli
sirelipõõsasse suurde

Siis mina palusin pingilt
andeks, et ei olnud aega
tookord hulk aastaid tagasi
istuda mõelda ja kaeda,

sirelilt palusin andeks
toona et otsust ei muutnud,
rutates mõistsin et kohut,
andestada ei suutnud

Pink aga vaikides kadus,
peagi ka põõsast ei olnud,
nii jäingi elama sellega,
mis oleks võib-olla olnud

Pluus

(bluusi rütmis)

Ma tegin lahti kapiukse,
et endal valida üks pluus,
sest sain ma sünnipäevakutse,
mil kellaajaks lõpmatus.

Mul kapist vaatas otse silma
üks suur ja sarvedega lõust.
Ta ütles: "Nagunii jääd ilma
sest, mida hoiad kõigest jõust!

Seepärast eilsest lase lahti
ja ära oota homselt ka,
sa hoopis hetkele pea jahti
ja hiljem jälle unusta!"

Nii läksin püüdma elu hurma
ja algas lõpmatusse retk
ning mõistsin alles enne surma,
et kogu elu ongi hetk.

Sünnipäevaks

Sünnipäevaks kingin sulle
suure sooja soovi.
Millise, sa ise seda
mõistatada proovi.

Selle soovi võtan põuest,
mitte peast või pihust,
mitte laulu seest või õuest
ega luulevihust.

Selle soovi sees on tiivad
ja üks pehme alus,
et sul kõrgelt kukkudes
ei oleks väga valus.