19.10.07

Tondist ja hanetibust

Väike nelja-aastane Madli kardab mul kolle. Tegi talle sellise luuletuse, et las õpib ära ja kordab - võib-olla mõjub.

Tont


Ma olen tont, jah, kole tont
ma olen kolli täis
ja väikseid poisse-tüdrukuid
ma hirmutamas käin

Kuid päris-päris lõpuni
ma halb ei olegi
sest tegelikult olemas
mind üldse polegi

Lapsena elasin suviti maal ja sealt meenub nii mõndagi. Vanadel olid kanad ja haned ja eriti on mul meeles üks hani, kes mind kaagutades mööda õue taga ajas. Püüan selle luuletusega kuidagi talle andeks anda. Väike reveranss möödunud hirmule.

Hanetibu

Vihmasadu - see on pidu
läbi lompide siis lidun
juuksed kleepunud on näole
silmad midagi ei näe

kalpsan läbi märja heina
mööda pehmeid metsaradu
lõpuks jõuan sooja tuppa
põuest välja võtan käe

pihus tillu hanetibu
lausub aga tasakesi:
“Ära jama, vihm on mulle
nagu hane selga vesi?”

Kommentaare ei ole: