Puu on puude kõrgune

Puu on puude kõrgune, muru murumadal,
õnn on õnnesuurune, selg on seljataga.
Valu on mäekõrgune, usk tas murumadal,
kui me lõpuks virgume, hing on vait ja vaga.
Kui me lõpuks virgume, puu on murumadal,
muru puude kõrgune, kinni kasvand rada.
Siis näib õnn mäekõrgune, valu murumadal,
kui me lõpuks virgume, kõik on seljataga.

Taevas taevakõrgune, silmapiir on kauge,
lähedal on lähedus, kuni usk ei rauge.
Kuni ükskord virgume, hing on vait ja vaga,
kuni üle sirgume sest, mis seljataga.
Kui me lõpuks virgume, taevas jälle madal,
silmapiir on lähedal, elu seljataga.
Siis on madal kõrgemal, kõrge paistab madal,
kui me ükskord virgume, kõik on seljataga.

Keset ilma Ilmapuu - ta on kõrgem veelgi,
kui on valu, õnn või rõõm, tähed linnuteelgi.
Suurem kõigest ilmapuu, suurem veel kui maa,
ainult laulu sisse veel ära mahub ta
Põlvest põlve laulame rõõmudest ja murest,
sellest, millest hingame, maast ja veest ja tulest,
laulu sees me virgume kõrgemaks kui ise,
suureks õnne laulame, tähtsaks olemise.

Kui me ükskord virgume, ees on jälle algus,
seisab õites ilmapuu, okstes päiksevalgus.
Laulu sees me virgume kõrgemaks kui puu
Ilmapuuna elame, kuni laulab suu
Põlvest põlve laulame rõõmudest ja murest,
sellest, millest hingame, maast ja veest ja tulest,
laulu sees me virgume kõrgemaks kui ise,
suureks ennast laulame, suureks olemise.

Selline tuli siis lõppversioon. Indrek Kalda viisile. Laul tõotab kujuneda Lulu- ja tantsupeo finaaliks. Huvitav, et terve internet on vastukajasid täis, aga autoreid ei ole peaaegu kusagil mainitudki. Peale Laulupeo kodulehe. Vahet pole. Üritus ise ruulib täiega.