6.4.07

Suur Reede

Meenus ühe Elva algklasside poisi küsimus: Kas sa siis ka veel kirjutad, kui keegi enam ühtegi su raamatut ei loe?
Eks sa vasta! Ütlesin, et kirjutan ikka, sest kui midagi hästi kirja saab, on see nagu päeviku eest - üle lugedes tuleb sügav tunne uuesti meelde, mõnikord tugevamgi kui originaal.
Tea, kas see nii on ...

Kirjutan muinasjuttu:

...
Suurest poest kostis veel kaugele eemalegi tümpsuga jõulumuusikat. Poeesisel väljakul seisid sajad autod ja õhk oli vingugaasist paks. Ümber väljaku helendasid tuledes punased ja rohelised pudelid, uhked firmade nimesildid ja vilkuvad reklaamid, mis kõik kutsusid sööma, jooma, ostma ja võlgu võtma. Taamal lasti rakette ja kusagilt kostis väga valjuhäälset naeru.
Nele ja Kati jäid pea kuklas ilutulestikku vaatama, kui emme-issi autosse istusid.
"Võimas!" arvas Kati.
"Võimas!" kinnitas Nele.
Korraga jäi kõik vait. Ilutulestik lõppes, muusika katkes ja neoonreklaamid kustusid. Kui Nele ja Kati pilgu langetasid, ei näinud nad enda ümber enam ühtegi autot. Suure poe uksed olid suletud ja aknad pimedad. Keset parkimisplatsi seisis käed taskus vaid väike ja nukker päkapikk ....

Illustreerimisel on jutukogumik "Kurjajuurikas" - 5 juttu lapse nuhtlustest: kurjajuurikast, kitupunnist, pugejast, valevorstist ja pikanäpumehest.

Lasteluulekogu "Katus sõidab" juba trükitakse.

Lapsed kasvatavad kausside sees muru. Panime kummagile sinna muru sisse kaks kollast tibukest ja ennäe - ennast pole ollagi, aga munesid värvimiseks tervelt 20 muna valmis!

Poliitikud väärtustavad lõpuks leheveergudel eesti keelt. Imelik see ilmaelu. Ei väsi imestamast. Ju siis ei ole veel päris känd.

Kommentaare ei ole: