20.9.11

Lõhe inimliku igatsuse ja maailma julma vaikimise vahel

Ott Kilusk, kirjanduskriitik
Paistab, et „Saatuse mängude” kirjutamisel huvitas kirjanikku peaasjalikult võimalikkuse ja tegelikkuse vahekord, kõikvõimas paratamatus ja indiviidi tegelik osa oma saatuse määramisel. Lõhe inimliku igatsuse ja maailma julma vaikimise vahel, nagu Vilep seda ise tabavalt nimetab.
On juba kord nõnda, et suur ja määramatu võimalikkus peidab eneses igal hetkel lõputut arvu võimalusi, mille vahel tegelikkus kui alatasa murduv sirgjoon käänakuid tehes üleskirjutatud ajalooks märgistub. Kurb paratamatus seisneb selles, et see joon ei hargne kunagi kaheks, valib alati ühe paljudest võimalikest suundadest, välistades nõndaviisi lõputul hulgal teisi võimalusi. Kuna nood teised võimalused kunagi ei realiseeru, ei saa me ka kunagi teada, kuidas oleks võinud minna, kui tujukas joon oleks jooksnud teisiti.

Kes neid jooni tõmbab, seda ei tea keegi. „Saatuse mängudes” on selleks aga kaabulotuga, üle keskmise head huumorimeelt omav vanamehenäss, kes suitsetab „Winstonit” ning tekib ja kaob just nii, nagu ise arvab. Just tema, kes arvatavasti arusaadavuse huvides kannabki nime Saatus, laseb peategelasel Jan Raagil, keskeakriisis vaevleval IT spetsialistil, reisida võimalikkuse piiritus väljas vastavalt tolle enda soovidele. Kuid kuna võimalikkuse väli on inimmõistusele hoomamatu substants, ei lähe miski nii, nagu heitliku iseloomuga ning otsustustes pealiskaudne peategelane soovib.

Peategelane Jan Raag ärkab öö ja hommiku piiril oma kodus arvutilaua taga. Sellele järgneb ootamatu üleminek – lühike tüli ja tema naise bussi alla jäämine varahommikuses linnas. Too traagiline sündmus vallandabki irreaalse sündmusteahela, milles nii mõndagi naljakat, õudset, ilusat ja räiget sünnib. Vilepi lemmiktööriistad: allegooria ja grotesk käivituvad täisvõimsuses ja ladus tekst, mis raamatut kuidagi käest panna ei lase, veab lugejat kohtadesse, kuhu ta viisaka inimesena muidu iialgi ei satuks.

Värvikate tegelaste galerii, kelle kirjeldamisel taltsutamatu Vilep taaskord sulge tagasi ei hoia, on peensusteni välja kirjutatud. Järjestikku ja ettehoiatamata ilmuvad lugejate ette lõbusad parmud, ajudeta musklimehed, variserlikud töökaaslased ja mis kõige tähtsam: kõikvõimalikud naised, keda Jan Raag oma elus võinuks kohata, kui tegelikkus võimalikkuse vahel oleks vongelnud teisiti. Slaavi päritolu nümfomaan, leplik blondiin ja unistus, kes osutub litsiks, on vaid mõned näited keda lugeja neil lehekülgedel kohata võib.


Ott Kilusk, kirjanduskriitik

7.5.11

Saatuse mängud

Ilmumise aeg: 6. mai 2011
ISBN: 978-9949-9032-1-4
Kujundab ja küljendab Heiki Vilep
Toimetavad: Enor Niinemets, Piret Bristol, Evelyn Pukspuu
Trükitööd: AS Greif
Kaas: kõva
Formaat: A-5
Lk-de arv: 190


Mees viskab naise, kes tuleb purjuspäi tagurpidi aluspükstega ja rinnahoidjata koju, uksest välja. Naine jääb koduukse ees bussi alla ja sureb kohapeal. Mees joob end unustuseni purju ja kirjutab meeltesegaduses saatusele kirja, paludes aega tagasi pöörata, et saaks oma viga parandada. Saatus võtabki sõnal sabast, kuid pöörab hoopis mujale. Ta solgutab meest läbi võimalike elustsenaariumite, näidates, millesse too oleks võinud sattuda, kui tal poleks seda naist olnud. Saatus annab mehele korduvalt võimaluse tehtut heastada, kuid mees ei saa sellega hakkama, kuna on piiratud enda ehitatud kaitsemüüriga, kus võimendub tema ülemäärane ego ja alalhoiuinstinkt, mis omakorda takistavad andeks andmast, rääkimata leppimisest maailma muutlikkusega ja igaühe isikliku vabaduse tunnetamisega. Peategelane teeb läbi peadpööritava karussellisõidu erinevate elude vahel kuni kooseluni Unistusega, kes kohati samastub tema naisega. Liiklus saamise ja tahtmise vahel ning vestlused vanamehe kuju võtnud Saatusega toimuvad kollases liinibussis, mis on ühtlasi liftiks ajas.
Kõik selle raamatu tegelased eksisteerivad reaalselt, vaid nimed ja elukohad on muudetud.




Vilepi uue romaani "Saatuse mängud" esitlus

Teisipäev kell 18:00 Tartu Kirjanduse Maja Krüptis

Sõna võtavad toimetajad Enor Niinemägi ja Piret Bristol. Vaba mikrofon. Esinevad ansamblid BLUE DEJA VU (Chicago bluus) ja KRÜPT (Tartu pillimeeste improviseeritud koosseisud). Avatud puhvet. Raamat jumala odavalt saadaval. Autogramm tasuta.

16.11.10

ПРОПАВШЕЕ РОЖДЕСТВО

Detsembri alguses 2010!

Сказка

Перевод с эстонского – Елены и Бориса Балясных
Художник – Рууду Рэммэлгас
Типография – OÜ Greif
Верстка – Маргус Нымм
ISBN: 978-9985-9754-8-0
© Хейки Вилеп
www.vilep.com

Цена: 30.- (1,9 )

adisain@adisain.ee
Тел. 53488180

11.11.10

Lemberaamat

A-Disain OÜ andis välja Noorte Autorite Koondise "Lemberaamatu".

Tutvustuseks:
Kelmika ühisteosega "Väike pornoraamat" müügitabelites trooninud autorite kollektiiv Tartu NAK teeb uue raamatuga kummarduse luulekunsti ürgsele tõukejõule, armastusele.  "Lemberaamat" on õrn, kirglik ja siiras luuleraamat, mis ei jäta külmaks kedagi, kes on kordki elus armastanud. "Lemberaamatus" helistavad lugeja hingekeeli erinevad NAKi liikmed alates Contrast, Jaan Pehkist ja Wimbergist kuni Hasso Krulli, Kauksi Ülle ja Andra Teedeni.

Luuletuste autorid Vahur Afanasjev, Contra, HuupI, Aapo Ilves, Kauksi Ülle, Mihkel Kera, Jüri Kolk, Hasso Krull, Leo Luks, Veiko Märka, Jaan Pehk, Kadri Pettai, Jan Rahman, Olavi Ruitlane, Priit Salumaa, Andra Teede, Kristina Viin ja Wimberg.

Illustratsioonide autorid HuupI, Marja- Liisa Plats ja Kristina Viin

Küljendanud ja kujundanud Andres Rõhu
Toimetaja Andra Teede
Tegevtoimetaja Priit Salumaa, kirjastaja A-Disain OÜ

Esitlused toimuvad:

Tallinnas - 17. novembril kl. 20:00  von Krahlis
Võrus - 19. novembril kl. 20:00 kultuurimajas Kannel
Tartus - 8. detsembril kl 20:00 Genialistide klubis

Kõik oodatud!


PS! Raamatut saab osta ka otse kirjastajalt: adisain@adisain.ee või tel. 53488180.

12.10.10

III üleriigiline luulefestival "Kuuloomine"


9.10.10 - 10.10.10 toimus III üleriigiline luulefestival "Kuuloomine" Ave vita!s - Ave Alavainu juures Kärdlas. Oma luulet lugesid-laulsid Aino Kalda kübarast loosiga võetud kellaaegadel:

Hannes Varblane, Berk Vaher, Olavi Ruitlane, Merca, Kivisildnik, Lauri Saatpalu, Eeva Park, Contra, Elo Viiding, Heiki Vilep, Aapo ...Ilves, Vahur Afanasjev, Piret Bristol, Ivar Sild, Jaan Pehk, Juku-Kalle Raid, Jürgen Rooste, Karl-Martin Sinijärv, Ave Alavainu, Jaanus Kõrv, Avo Tamme


24.9.10

Liisu ja hullumaja puhvet

Raamat on nüüd lõpuks trükikojast väljas ja ilmselt järgmisel nädalal ka poodides-raamatukogudes. Loodan, et Liisu-juttude fännid on mõneks ajaks rahul.
Pille Tammela pildid said minu meelest täitsa vahvad ja raamat ise mõnus ja positiivne. Jõudsin lastehommikutel ja mujal esinedes küllalt palju "eluskatseid" teha, veendumaks, et asi ikka sihtgrupile täiega kohale läheb. Kuidagi soe tunne on selliseid raamatuid valmis saades. Hoopis teistmoodi, kui näiteks romaani puhul. Suured ei ütle käsikirja lugedes tihtipeale tõtt. Või siis püüavad isegi ülearu öelda, ise sisust mitte aru saades. Lapsed aga naeravad pea kuklas või siis haigutavad. Kohe on näha, kus oled nihu pannud ja kus mitte.

Kes tahab raamatut saada enne, kui ta ükskord poodidesse jõuab, kirjutage: vilep@vilep.com

27.8.10

Üks liikuv kõrts kuluks Emajõele ära

Nupuke Linnalehele...


Olen Tartus sündinud ja kasvanud. Juba poisikesena sai Emajões kupsus käidud ja kasuisa mootorpaadiga ringi sõidetud. Ja need laevasõidud!
Ainult soojad mälestused. Eks ka need jalutuskäigud plikadega, kui peopesad higistasid ja punastamine veel välja tuli. Paar korda olen jõekaldal isegi töinanud, jälgides, kuidas kaldapajud vette vagusid joonistavad, ja saanud lohutust sellest, et koos veega möödub ka kõik ülejäänu, kaasa arvatud valu.
Muidugi meenuvad ka kärarikkad üritused, üle jõe luuletuste lugemine, tantsimine kaarsillal ja purjuspäi kunagisest Kaunase restoranist välja koperdamine. Karjusin siis Kaarsilla poole täiest kõrist laulda, et ei saa mitte vaiki olla.
Siiski jäävad sügavale mällu pigem öine linnatulede peegeldus vees ja mõtlikud jalutuskäigud kaldaid ääristavatel alleedel.
Midagi peale tünnisõitude ja lodja võiks ikkagi veel olla. Kuigi ma pole enam nii elu täis kui vanasti, tunnen, et üks korralik kõrts liikuval laeval koos svingibändi ja hea šampusega kuluks Emajõele ära. Saaks suvel kuuvalgel pargipingil istuda, mööduvat tuledes laeva jälgida ja nentida: “Näe, Tartus elu keeb!” Kunagi ju Santa Maria oli.
Ja Annelinna lõpus võiks veel üks sild olla.
Selliseid vee ääres istumise kohti tahaks rohkem näha. Vee voolamise vaatamine on nii rahustav tegevus, et ma paneks kõik stressijad sinna ritta istuma. Las rüüpavad teed ja tunnetavad, kuidas aeg koos jõega voolab. Luuletajatest ma ei räägigi. Hannes Varblasega sattusime kord pontoonsilla alla istuma ja juba sündis pikk luuletus sellest, kuidas sild sellepärast kärarikast siblimist seljast maha ei raputa, et kõhualuse jõe mõtisklusi mitte häirida.
Ema, jõgi, Tartu...